Angeli 3. osas jõuab Amarra smaragdiga sõrmus Los Angelesse, kuid Spike pole maha matnud mõtet see uuesti enda valdusse saada. Angel peab langetama otsuse, mida sõrmusega teha, et Spike’i plaan vett vedama läheks.

Pimedas on üks neid väheseid kordi, kus Vampiiritapja Buffy tegevus Angelis otseselt edasi läheb. Marki leheküljelt võib selle osa kohta lugeda peamiselt vaimustusest nõretavaid kommentaare, kuid Marki enda arvamus ülevoolavalt positiivne polnud ja tuleb tunnistada, et minugi meelest pole Doug Petrie kirjutatud kraam nii õnnestunud, kui kõiki komponente arvestades peaks olema. Mis meil siin siis on? Meil on külalisesinejad Buffyst, Oz (Seth Green) ja Spike (James Marsters), meil on lastearmastaja vampiir Marcus (Kevin West), meil on Mozarti Jupiteri-sümfoonia ja vampiire surematuks tegev Amarra sõrmus. Kohati on Pimedas tõepoolest suurepärane, kuid see vaheldub lõikudega, kus eriti midagi ei toimu.

Loetleme esmalt siis need kohad, mis mõjuvad. Spike on karakter, kes suudab ekraani peaaegu alati särama panna, kusjuures see on üsna võrdsel määral stsenaristide ja Marstersi karisma teene. Ka Pimedas pole siinkohal erand, ehkki minu meelest pole tema tipphetk mitte narratiiv enne algustiitreid, kus ta Angelile ja poolanonüümsele ohvrile sõnad suhu paneb, vaid hetk, mil Spike taipab, et on järjekordselt tüssata saanud. Marcus on küllaltki kõhe kurjam ning on väheusutav, et me Buffys sedavõrd sünge taustaga tegelast näha saaks. Samuti mõjub värskendavalt Ozi ja Angeli vaheline minimalistlik suhtlus ning kui järele mõelda, siis jätab Ozi osalemine stseenis sellest tervikuna parema mulje. Ülejäänud osast väärib märkimist veel vast koht, kus Cordelia võidukalt väljaprinditud arvet näitab, ehkki algustiitritest tabas terav silm selle juba märksa varem.

Miinuspoolele võib kanda enamiku ülejäänud tegevusest. Kui eelpoolnimetatud kohad välja jätta, ei paista Cordelia ja Doyle eriti millegagi silma, samuti tutvustatakse meile alguses hädas olevat Rachelit (Malia Mathis), kes mingil hetkel arusaamatult kaob. Minu meelest oleks Racheli liin pidanud saama kas mingi mõistliku lahenduse (ja telefonikõned ei lähe siinkohal arvesse) või siis osast täielikult välja jääma, aga praegu näib see selline poole vinnaga tehtud töö.

Lõpuks otsustab Angel loomulikult, et Amarra sõrmus tuleb hävitada, sest pidevalt karmi päevavalguse käes kõndides ei pruugi ta märgata, mis pimedas toimub. See on kõigest üks väike samm tema enesepiitsutamise pikal teel ja andestust pole niipea loota. Pealegi, otsustanuks ta sõrmuse alles jätta, muutunuks sari kohutavalt igavaks, sest mängu tuleb taas see haavamatuse teema, mis Supermani-lugusid kimbutab. 7/10

Angel: Oz. Oz: Hei! Angel: Lahe üllatus. Oz: Tänan. Angel: Kauaks tulid? Oz: Paariks päevaks. Doyle: Kas nad on kogu aeg sellised? Oz: Ei, enamasti räägime vähem.