Angeli 5. osas magab Cordelia maha prussakatõrje oma korterelamus ja sealne elu muutub tema jaoks väljakannatamatuks, Doyle’i aga jälitavad samal ajal mineviku patud. Kui Angel tahab kolleegidest rahu saada, peab ta nende probleemid lahendama.

Juba hulk aega pole osade pealkirjad eraldi äramärkimist leidnud, seepärast alustakski täna sellest. Erinevalt Buffyst, mille eestikeelsed pealkirjad on ammu kenasti tekstifailis olemas, ei jätkunud mul Angeli puhul taipu nii ettenägelik olla, mistõttu tuleb neid leiutada käigu pealt. Marki leheküljelt selgub, et Vaatega toa originaalpealkiri on inglise keelt emakeelena kõnelevatele inimestelegi peamurdmiseks paras pähkel, sestap olen veelgi uhkem, et suutsin selle omal ajal täiesti iseseisvalt, kõrvaliste abivahenditeta, dešifreerida. Osa tegevusega pealkiri ise küll suurt ei haaku, oletatavat suurepärast vaadet meile ei näidata, ehkki kõnealune korter ise näeb päris armas välja.

Vaatega tuba tundub päris paljudele meeldivat, kuid minu meelest on siit jällegi midagi puudu, täpselt nagu üle-eelmisest osast Pimedas. Vahest on asi selles, et sarnaselt zombidele ei kuulu ka vaimud minu lemmiktegelaste hulka, üksikud erandid välja arvatud, Vaatega tuba on aga suuresti tondijutt. Jane Espensoni käsikiri on küll igati kompetentne ning selles on nii tegelaskujude kui sarja üldise arenguga seoses palju huvitavat, kuid lugu ise muutub mingil hetkel tüütuks. Kuna osa keskmes on siiski Cordelia uus ja kena korter, kus paraku kummitab, siis eelpoolöeldule pisut vastandlikult näib, et stseenid Doyle’i elumuredega mõjuvad kunstlikult ja tõmbavad hoogu maha. Seda muidugi ülekantud tähenduses, sest päriselt antakse neis üpris kõvasti hagu.

Lõpplahendus saabub ootamatult, ühel hetkel saab Cordelia oma mojo tagasi ja kõik on taas hästi, kusjuures päästikuks on lihtne sõna “mõrd”. See pole küll nii mage kui Terry Brooksi Shannara mõõga (The Sword Of Shannara) nõndanimetatud kulminatsioon, kuid ega ta tollele palju alla ei jää. Mõistagi oli kuri daam ise pärit viiekümnendatest, täpselt nii nagu Ted Vampiiritapja Buffys; on ju teada-tuntud tõsiasi, et viiekümnendad olid jubedad oma makartismi ja kõige muuga.

Vaatega toa koomilised elemendid on aga ekstraklass. Võtame näiteks koha, kus Cordelia on prussakauputuse tõttu sunnitud Angeli poole kolima. See, mis järgneb, ei jää koopa-Buffyle millegi poolest alla, nagu ka koht, kus Angel vestab Doyle’ile luiskelugu nende kontorisse sisse astunud turskest mehest, ta sellega põgenema sundides. Olen varemgi lugenud arvamusi, et Espensoni tugevam külg on just komöödia ja vähemalt siin paistab see selgesti välja. Ah jaa, ja Cordelia uus elukaaslane on samuti väga lahe. 8/10

Cordelia: Õige jah, sa ei saa sisse tulla. (Angel astub tuppa) Oot, aga see reegel?! Angel: Ütlesid, et kui korteri leiad, võin sulle iga kell külla tulla. Cordelia: Mida? Siis mul polnud ju veel korterit. Need reeglid muutuvad järjest segasemaks.