Angeli 7. osas ilmub Angeli büroosse salapärane Harriet (Kristin Derrilo), osutudes lähemal vaatlusel Doyle’i naiseks. See fakt tundub Cordeliat mõneti seletamatult ärritavat, kuid õnneks järgneb talle peagi tema uus väljavalitu Richard (Carlos Jacott).

Alustaks kohe sellest, et Carlos Jacott mängib Poissmeeste õhtus positiivset tegelast, kes, nagu hiljem selgub, polegi nii hea, kui esialgu paistis. Jättes kõrvale need, kes Buffys ja Angelis samas rollis üles astuvad, on ta Andy Umbergeri kõrval teine, kes mõlemas sarjas linnukese kirja saanud ja paari aasta pärast järgnes sellele Firefly pilootosas Serenity kolmaski. Jah, Whedoni tüüpnäitlejad kipuvad enamasti üsna alguses välja ilmuma, sest mine sa tea, kui kauaks neid sarju jagub.

Vaadates, mida teised Marki lehel arvavad, jäi mulje, et enamiku arvates on Poissmeeste õhtu üllatavalt hea. Väga huvitav, sest minu meelest on tegemist ühe mittemidagiütlevama osaga esimesel hooajal. Kohe nii mittemidagiütlevaga, et mul on Poissmeeste õhtu kohta väga raske midagi öelda. Tracey Sterni kirjutatud osa pole küll halb, kuid ta on… kuidas seda nüüd öeldagi… mittemidagiütlev. Küllap on probleem selles, et märkimisväärne osa ajast pühendatakse deemonite klannile, kuhu Richard kuulub, ning nende plaanile Doyle’i aju suukaudselt manustada, mis jätab mind suhteliselt külmaks. Neis tegelastes pole särtsu ja vaadates hakkab igav, olles märk sellest, et idee väljamõtlemise järel said head mõtted otsa. Jacott häirib samuti, sest tema sarnane tegelaskuju Buffyst on veel küllaltki selgelt meeles, kuid see pole näitleja süü.

Ent ärgem nähkem kõiges ainult negatiivset. Positiivse poole pealt tuleb ära märkida, et Poissmeeste õhtus saame veel nii mõndagi Doyle’i mineviku kohta teada ning tore on, sest ega talle enam palju aega pole jäänud. Pealegi oli tema naine üsna särtsakas ja põnev karakter, keda oleks võinud rohkem edasi arendada, kuid selle asemel eelistati paraku deemonite magedat poissmeeste pidu näidata. Cordelia ja Doyle’i vahel hakkaks justkui kah midagi susisema, aga siinkohal astub mängu Kuri Saatus. Lisaks on just Poissmeeste õhtus võimas ukse lahti löömise stseen, mis peaks algustiitritest igaühele tuttav ette tulema.

Poissmeeste õhtu lõpus tabab Doyle’i järjekordne nägemus, mis saadab Angeli segastel oludel Sunnydale’i, seostades Buffy ja Angeli tegevuse taas omavahel. See konkreetne üleminek tundub liiga konstrueeritud, sest kui Doyle poleks erakordselt sobival momendil Buffy fotot avastanud, siis ta ei teaks, milline Buffy välja näeb, ja kogu mängu ilu jääks olemata. Ja üleüldse on see nägemus vaid ettekääne, kuidas Buffy Los Angelesse ja Angeli sarja meelitada, kuid sellest lähemalt juba hiljem. 7/10

Cordelia: Mida mõtlen, seda ütlen. Selline ma juba olen.