Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 9. osas pole Willow Ozi lahkumisest ikka veel üle saanud ja pöördub mure leevendamiseks taas maagia poole. Willow loits läheb aga aia taha ning tema sõbrad peavad tegelema selle tagajärgedega.

Valisin selle osa eestikeelseks pealkirjaks Melanhoolia, sest otsetõlge “midagi sinist” jääb eestlasele suhteliselt võõraks ja enam-vähem ainus olukord, mille puhul see teema minu teada üles kerkib, on siis, kui mõni Briti kuningakoja liige abielluma juhtub, ehkki viimasest korrast pole, tõsi küll, kuigi palju aega möödas. Ent kuna Melanhoolia üks läbivaid teemasid on melanhoolia, siis minu arust on see üpris sobilik pealkiri. Tegelikult on päris paljud pealkirjad kas juba originaalis või siis minu poolt tõlgituna filmipealkirjad või viited nendele, nõnda ka Melanhoolia. Von Trieri film valmis muidugi oluliselt hiljem kui Vampiiritapja Buffy, kuid mis sest.

Marki lehelt kommentaare lugedes selgub, et paljude meelest on Melanhoolia üks Buffy parimaid osi, aga mind miski selle juures häirib. Ütlesin küll alles üsna hiljuti Angeli osa Mõistus ja tundlikkus ülevaates, et see käsitleb väga tõsist teemat üle võlli keeratud huumoriga, ja Melanhoolia peaks idee poolest olema üsna sarnane, aga siin tundub, et mitte vähem tõsist teemat käsitletakse pisut liiga kerglaselt. Veider järjekindlusetus küll, kuid kahjuks ei saa ma sinna midagi parata, et mulle just niimoodi tundub. Üks oluline vahe Mõistuse ja tundlikkusega siiski on: nimelt see, et seal algas komejant tänu pahade ponnistustele, kuid Willow peaks ikkagi olema heade esindaja. Vahest just siia ongi koer maetud?

Kogu kurja juur Willow otsustab järjekordselt minna lihtsama vastupanu teed, astudes veel ühe sammu allakäigutrepil, kuid suures plaanis jääb see kuidagi tähelepanuta, sest neil loitsudel on alati naljakas mõju. Näiteks teise hooaja osas Nõiutud, nördinud ning nõutud keerati asi samuti naljaks, mis hakkabki pikapeale häirima. Selles, et Giles pimedaks jääb või Xander sõna otseses mõttes deemoneid ligi tõmbama hakkab, pole ju iseenesest midagi naljakat. Buffy ja Spike’i pulmaplaanid on juba oluliselt naljakamad, aga suhkrut on seal ülearu palju ja sisu vähe.

Oleksin küll eelistanud tõsisemat teemakäsitlust, kuid mis parata, tuleb tunnistada, et mõnigi koht kisub suu muigele. Elizabeth Anne Allen saab enda nimele neljanda hooaja lühima külalisosatäitmise auhinna, mida seni hoidis James Marsters oma esitusega osas Hingelt metsikud. Lisaks kõlab Melanhoolias üks päris populaarne meloodia, mis sellel hetkel polnudki veel populaarne.

Lõpetuseks veel küsimus, mida Willow kõigest sellest õppis? Vastus: mitte midagi. 8/10

Spike: See ongi tippmeeskond, kes kõik mu plaanid nurjab? Mul on sügavalt häbi.