Angeli 9. osas ründab Los Angelese rahumeelseid elanikke puhtavereliste deemonite rühm, mis on võtnud endale eesmärgiks hävitada kõik segaverelised. Nuhtlusest jagusaamine nõuab kangelast, kuid kas Angeli vaprusest piisab?

Kangelane kuulub kahtlemata Whedoni sarjade kõige raskemini seeditavamate osade hulka, millest annab tunnistust kas või näiteks Marki arvustuses leiduvate f-tähega algavate sõnade arv. Kui info sellest, mis siin täpselt juhtuma hakkab, ammustel aegadel esmakordselt internetiavarustesse jõudis, algatasid fännid massilisi kampaaniaid, et ajalooratast tagasi pöörata, kuid, nagu tavaliselt, polnud sellest kasu. Paanika põhjustas muidugi tõsiasi, et osa jooksul selgub, kellele pealkiri konkreetselt viitab ja selleks ei osutu sugugi mitte Angel, vaid end ühise eesmärgi nimel ohverdav Doyle. Jah, Kangelasega on Doyle’i maine teekond sarjas Angel jõudnud lõpule; Doyle’i näidatakse küll veel paar korda tagasivaadetes, kuid suuresti on tema töö siiski tehtud.

Just Doyle’i surm ajaski internetikogukonna tagajalgadele. Joss Whedon püüdis end hiljem välja vabandada väitega, et tal oli ammu kavas vaatajatele armsaks saanud ja algustiitrites figureeriv tegelane ootamatult tappa, mida ta Vampiiritapja Buffy pilootosas Jesse’iga rahapuudusel teha ei saanud, ning pole põhjust kahelda, et Doyle’i elutee olekski omal ajal traagiliselt lõppenud, kuid tema lahkumise sarjast põhjustasid suuresti siiski eetrivälised asjaolud. Ehkki tegijad seda otsesõnu välja öelda ei tahtnud, võib sellegipoolest ridade vahelt välja lugeda, et Doyle’ile sai saatuslikuks teda kehastanud Glenn Quinni heroiinisõltuvus, mis võis või võis mitte hakata mõjutama ka juba David Boreanazt. Sestap jõudiski Doyle’i surm kätte oluliselt varem, kui planeeritud. Glenn Quinn ise aga kahjuks ei suutnudki oma sõltuvusest üle saada ja suri 2002. aastal, mil sari alles kestis, üledoosi. Tema mälestusele on pühendatud Angeli neljanda hooaja osa Pikk päevatee. Paraku pole Glenn Quinn ainus Angelis silma paistnud näitleja, kes meie hulgast lahkunud, kuid sellest täpsemalt mõni teine kord.

Howard Gordoni ja Tim Mineari sulest pärit osa ise algab lõbusates toonides, kui Cordelia tuleb lagedale järjekordse ideega, kuidas Angeli detektiivibürood rahva hulgas tuntumaks teha, ja sünget lõppu ei ennusta miski. Või siiski, märgid on õhus, nagu öeldakse. Kui mälu ei peta, siis viibisin Kangelast esmakordselt vaadates toimuvast õndsas teadmatuses, seega võttis Doyle’iga salvestatud video, mis omandab osa lõpuks täiesti uue, oluliselt nukrama tähenduse, meele ikka päris härdaks. Kes teab, vahest oli pisargi silmanurgas… Vahepeal, kui Doyle kadunud deemonipoissi otsima läheb, tempo pisut kannatab, sellepärast olin kahevahel, millist hinnet Kangelasele panna, kuid kuna osa sõnum, et mitte keegi ei tea, kas ta on kangelane või mitte, kuni teda pole proovile pandud, on mulle endale väga südamelähedane, siis tegin otsuse kõrgema hinde kasuks. Tänane maailm vajaks tõepoolest hädasti enam tõelisi kangelasi.

Muidugi on siin osas muudki märkimisväärset, näiteks puhtavereliste meik on suurepärane, kuid kes sest hoolib, loo keskmes on ju ikkagi Doyle. 10/10

Doyle: Meie märad on madalad… Cordelia: Määrad! Doyle: Kirjas on “märad”.