Doyle on surnud. Angeli 10. osas püüavad Angel ja Cordelia selle teadmisega leppida, kuid neil pole aega pikalt leinata, sest nende poole pöördub abipalvega deemon Barney (Mauri Sterling), keda on asunud jälitama erakust deemonikütt.

Lahkumiskink on viimane osa, mille algustiitrites näeme Glenn Quinni nime, ehkki Doyle’i selles osas enam ei kohta. Surm on Whedoni maailmas küll harva lõplik, aga Doyle jäi üheks neist, kes pärast surma tõepoolest mitte mingis vormis tagasi ei tulnud. Teatud variante Doyle’i elustamiseks kuuldavasti kaaluti, kuid Glenn Quinni surmaga maeti need mõistagi lõplikult maha ja hästi tehti. Üks teine tegelane otsustati pärast pikka pausi tagasi tuua, mis minu meelest oli selge viga. Tundub, et Angeli tegijad pidanuks Lahkumiskinki paremini meeles pidama, sest oraaklid ütlevad siin otse, et Doyle’i tagasitulek muudaks tema suure ohvri eelmises osas mõttetuks. Angeli saaga pole küll päriselt lõppenud; see jätkub endiselt koomiksivormis, kuid seni pole teda sealgi taaselustatud ja küllap ei elustatagi, kui ideed täitsa otsa ei lõppe.

Küll jättis Glenn Quinni sunnitud lahkumine sarja teatava lünga, mis vajas täitmist. Sellepärast ilmubki vahetult pärast Doyle’i surma meie ette erakust deemonikütt, kelle identiteeti mõnda aega kiivalt salajas hoitakse. Üsna ruttu selgub siiski, et erakordsete võimetega erakust deemonikütt pole keegi muu kui vana tuttav Vampiiritapja Buffyst, endine Valvur Wesley Wyndam-Pryce (Alexis Denisof). Tähelepanelikule vaatajale pole see muidugi üllatus, sest tema nimi figureerib külalisosatäitjate hulgas. Praktikat, kus üllatuskülalise nimi jäetakse osa lõppu, polnud Buffy ja Angel selle osa eetrissejõudmise ajaks veel kasutusele võtnud. Erakust deemoniküti isiku paljastumisega selgub muidugi seegi, et tema oskused pole ühele deemonikütile tegelikult kohased. Wesley on vahepeal küll osavamaks muutunud, kuid suuresti on ta ikka seesama teoorias tugev, aga praktikas nõrk Valvur, kelle hoolealustest üks läks halvale teele ja teine loobus tema teenetest. Muidugi, nagu ajalugu näitab, ei saa ta igavesti võhikuks jääda ning aja jooksul paranevad tema võimed tublisti.

Teine oluline areng on see, et Doyle’i võimed läksid üle Cordeliale. Viitab sellele ju osa pealkirigi. Tegelikult toimus juba Kangelases suudluse hetkel väike sädelahendus, kuid selle hetke võib vähem tähelepanelik vaataja muude pingeliste sündmuste keerises kergesti maha magada. Cordelia püüab talle omaselt tahtmatust kingist lahti saada, olles printsess, kes suudleb mitmeid konni ehk suvalisi meeskodanikke, kes tema teele juhtuvad. Muuhulgas suudleb ta ka Wesleyt ja siinkohal tuleb nõustuda Wesley endaga, kelle arvates läks see suudlus märkimisväärselt paremini kui eelmine. Negatiivne külg on muidugi see, et Cordelia ei vaadanudki, keda suudleb. Cordeliat sunnib uue andega leppima alles Barney tõdemus, et Doyle andis talle ainsa väärtusliku asja, mis tema valduses oli.

Barney ise häirib mind juba Lahkumiskingi algusest saadik, seepärast on avastus, et tegelikult on just tema paha ja mitmed kurjema välimusega deemonid süütud ohvrid, väga meeldiv, olgugi see korduval vaatamisel juba ette teada. Kahjuks näidatakse teda osa vältel häirivalt palju, mistõttu olen sunnitud hinnet täiesti pinnapealselt ühe punkti võrra vähendama. Ma lihtsalt ei kannata tema möla, välja arvatud see üks eespool välja toodud lause. Süžeega on seotud ka Wolfram & Hart, kuid ühtki väärilist vastast Angelile sedapuhku ei saadeta.

Marki lehel mainisid mitmed kommenteerijad, et vahelduseks on päris tore vaadata osa, kus lõpp hea, kõik hea. Doyle tundub märkimisväärselt kiiresti ununevat, aga Wesley lisandumine mõjus sarjale pigem positiivselt. Lõpustseen, milles erakust deemonikütt oma lahkumist meeldivast seltskonnast edasi üritab lükata, tekitab tunde, et lõpuks ometi on Wesley jõudnud koju. Ja see on ju tore. 9/10

Wesley: Olen nüüd erakust deemonikütt. Cordelia: Mis see erakust deemon on?