Angeli 11. osas jälitab Angelit mineviku vari ja tupiktänavail varitseb Los Angelese asukaid surm. Cordelia ja Wesley ülesandeks jääb välja selgitada, kas Angel on enda teadmata unes kõndima ja inimesi tapma hakanud või leidub asjale muu seletus.

Miks valisin selle osa pealkirjaks keerulise võõrsõna Somnambuul, selle asemel et kasutada maakeelset ja igaühele arusaadavat mõistet “kuutõbine”? Mõned päevad tagasi mainisin, et paljud Buffy ja Angeli pealkirjad viitavad kas filmidele või popkultuurile üldisemalt, seega oleks olnud häbilugu kodumaise linateose pealkiri kasutamata jätta, kui võimalus lausa kandikul kätte tuuakse. Tegelikult on Somnambuul omajagu eksitav pealkiri, esialgselt pidanuks selleks olema Minu sünnitatud tapja (The Killer I Created), kuid kuna internetikogukond sai loo ivast haisu ninna, nimetas stsenarist Tim Minear selle jälgede segamiseks ümber.

Ausõna, ma ei lao Tim Mineari kirjutatud osadele suvaliselt kümneid, kuid Somnambuul on minu meelest piisavalt hea, et järjekordselt maksimumhinnet väärida. Marki lehel lähevad arvamused tema kohta lahku, osad on minuga ühte meelt, kuid enamik tunduvad arvavat, et Somnambuul ei kuulu Angeli tipphetkede hulka, sest see on igav ning siin ei toimu eriti midagi. Selles osas olen sunnitud eriarvamusele jääma, minu meelest on juba idee märksa huvitavam kui ümbritsevatel osadel. Kriitikanooled Angeli somnambulismi ebatõenäolisuse pihta on juba märksa õigustatumad, sest kõik märgid viitavad sellele, et Angel lebab rahulikult voodis ja linna vahel kooserdab verejanuliselt keegi teine, kuid osa positiivsed küljed võimaldavad vähemalt minul sellest mööda vaadata. Kui nüüd hästi järele mõelda, siis Angeli tegijatele tundub meeldivat ideede taaskasutamine, sest tulevikus kordub üsna sama stsenaarium, kuid sedapuhku juba mitme osa pikkuselt.

Tuntud tegijad alustavad sageli telesarjades väikestes rollides ja Somnambuuli põhipahana astub meie ette noor Jeremy Renner, kes vahepealsete aastatega oluliselt tuntust kogunud ja lööb muuhulgas kaasa Joss Whedoni uusimas teoses Tasujad (The Avengers). Kui päris aus olla, siis koomiksifilmid mind eriti ei eruta ja maailm ei kaotaks kuigi palju, kui suurem osa neist valmimata jääks, kuid paraku andsid just koomiksikangelased Whedonile inspiratsiooni vampiiritapja Buffy tegelaskuju ja kogu sellest tuleneva maailma loomiseks, seega ei saa väita, et koomiksid on üdini halvad. Renner aga on vahepeal mänginud ka tõsisemates filmides, nagu näiteks Piinakamber (The Hurt Locker). Renneri tegelaskuju Somnambuulis, Penn, on küllaltki intrigeeriv karakter, kuigi varem pole temast midagi kuulda olnud ja pärast seda osa temast samuti ei kuule. Sellegipoolest annab ta järjekordse võimaluse heita pilk Angeli minevikule ja kuulda kahtlase väärtusega iiri aktsenti. Arutlema hakates võib selliseid Angeli loodud vampiire maailmas olla ju kümnete kaupa, kusjuures kõik vähemalt sada aastat vanad, seega võrdlemisi suurte ellujäämisoskustega. Jah, mineviku pattude heastamine ei ole lihtne.

Somnambuulis toimub veel üks oluline areng: kui eelmiste osade põhjal võib jääda mulje, et Kate’i ja Angeli vahel hakkavad mingil hetkel arenema sügavamad tunded, siis nüüd saab Kate teada, et Angel ei olegi inimene, mis tõmbab võimalikule armusuhtele vee peale. Kate’i positiivne tegelaskuju hakkab järk-järgult nõmedamaks muutuma, kuni kaob ühel hetkel sootuks pildilt, aga see on juba tuleviku teema.

Somnambuuli algustiitrites seisab Glenn Quinni asemel esimest korda Alexis Denisofi nimi. Doyle on tõepoolest surnud. 10/10

Cordelia: Kellelegi ei meeldi ninatark erakust deemonikütt.