Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 13. osas antakse Buffyle esmalt avasüli juurdepääs Polügoonile, kuid peagi selgub, et kõik pole tõepoolest nii kena, nagu pealtnäha paistab, ja Buffy peab asuma võitlusse elu eest.

Sarnaselt eelmise osaga on ka selle osa näol tegemist väga hea Buffy osaga, hoolimata asjaolust, et loo iva ning pealkirigi Ka üks on võitlusväljal sõdur on sõna-sõnalt maha viksitud Hollywoodi lemmikmoraalide edetabelist. Mida muud need Arnoldi, Stallone’i, Van Damme, Steven Seagali jt märuližanri klassikute teosed meile siis õpetavad, kui mitte seda, et suures arvulises ülekaalus oleva vastase võitmine pole mitte ainult võimalik, vaid lausa vajalik ja kohustuslik. Sellepärast polegi põhjust kurta, kui Buffy on sunnitud käised üles käärima ja pahadele näitama, kes on boss.

Osa algus, kui Buffy ametlikult Polügoonile lubatakse, tundub aga väga ilus ja tõtt-öelda paistab igalt poolt välja, et sündmused polnud ette nähtud nii kiiresti arenema, nagu nad arenesid. Polügoon pidanuks Buffyle veel mõnda aega tunduma kui kena kohake, kus on mõnus aega veeta, kuid nagu ikka, tegi tegelik elu teised plaanid. Selle kohta, miks asjad läksid just nii, nagu läksid, on liikvel erinevaid versioone, ent kõige tõenäolisem tundub variant, et ühel hetkel leidis Polügooni ülemat Maggie Walshi mängiv Lindsay Crouse kas iseseisvalt või agendi nõuannete tulemusena, et negatiivse tegelase kujutamine pole tema kuvandile kasulik, ja lahkus ootamatult sarjast, jättes asemele tühja koha, mis tuli kähku millegagi täita. Augutäiteks osutus deemonite kehaosadest kokkupandud sõdur Adam (George Hertzberg), kes sellest osast veel energiat välja imeda ei suuda, sest teda näidatakse alles osa lõpus ja väga vähe. Küll lõpetab ta Maggie Walshi maise teekonna ja sellest hetkest saabki alguse neljanda hooaja allakäik.

Eraldi tuleb kiita Marki lehekülje lugejaid, kes leidsid muuhulgas võimaluse käesoleva osa kommentaarides kasutada sõnapaari “postmodernne Prometheus” (inglise keeles mõistagi). Sel puhul väärib meenutamist, kust see blogi endale nime sai. Postmodernne Prometheus on ühe Salatoimikute osa pealkiri, millega viidatakse Mary Shelley klassikalisele teosele Frankestein, alapealkirjaga Moodne Prometheus, mis on omakorda viide Vana-Kreeka müüdile Prometheusest, kes lõi inimesed ja kinkis neile tule. Selle info põhjal väärib Maggie Walsh tõepoolest postmodernse Prometheuse tiitlit, sest eks ole Adam ju esimene uut tüüpi mees, mis annab muuhulgas eelmise osa pealkirjale Uus mees samuti uue, esmasel vaatamisel tabamatu tähenduse. Küllaltki fantaasiavaeselt sai Adam oma nimegi Aadama, piiblilugude põhjal esimese inimese järgi. Kiretu analüüsi põhjal võiks Adam iseenesest olla huvitavam kurjam, aga see fantaasiavaegus kandub lisaks nimele üle ka teistele aspektidele, seega jätab teostus, nagu järgmistes osades täpsemalt näeme, märgatavalt soovida.

Lisaks Adamile on Ka üks on võitlusväljal sõdur muustki tegevusest pungil. Alustuseks ärkab Buffy võõras voodis nii, et mees, kellega ta voodit jagas, pole kadunud, mis Buffy vaates on meeldiv üllatus. Giles, Xander, Anya ja Willow jändavad Spike’iga, kellele tulistati jälitusseade selga (huvitav, kas poleks olnud mõistlikum see kohe koos kiibiga paigaldada, Polügooni tegelastel jäänuks suur hulk muresid olemata?). Tara ja Willow “nõiuvad” kogu öö. Samuti on selles osas üks uus korduv tegelane, dr Angleman (Jack Stehlin), Maggie Walshi assistent, kelle eluiga pole tema õnnetuseks oluliselt pikem kui Walshil endal. 9/10

Buffy: Professor Walsh? See lihtne luureülesanne, kuhu te mind saatsite… see polnud pesukaru. Tuleb välja, et sattusin kanalisatsioonis luku taha vigase relva ja kahe teie kodustatud deemoniga. Kui arvate, et sellest minu tapmiseks piisab, siis te tõepoolest ei tea, mida Tapja tähendab. Uskuge mind, te veel saate teada.