Angeli 16. osas selgub, et Los Angelese kõrgkihi hulgas on populaarsed deemonite ebaseaduslikud võitlusmatšid elu ja surma peale. Kas Angelil õnnestub kord majja lüüa ja deemonite nottimine peatada või saab temast endast kahuriliha?

Täpselt nii nagu kehade vahetusse mineku osa, peab igas tõsiseltvõetavas ulmesarjas olema ka vähemalt üks võitluskunstidele pühendatud osa, nagu noor inglise tüdruk enigmaticagentscully Marki lehel väga õigesti välja toob. Osades neist võideldakse elu ja surma peale, umbes nagu vanal ajal gladiaatoritel aeg-ajalt kombeks oli, ülejäänutes peetakse lihtsalt paar poksimatši maha. Sageli paistavad needki osad silma madala kunstilise väärtusega, näiteks paljude Babylon 5 fännide meelest on esimese hooaja osa Ilmne ülekaal (TKO) sarja üks kehvemaid, kui mitte kõige kehvem osa. Mõnes teises sarjas, näiteks Lahingulaev Galacticas (Battlestar Galactica) tundub selline osa lihtsalt veider, umbes nagu sadul sea seljas, sellepärast ongi üllatav, miks stsenaristid ikka ja jälle sama ideega lagedale tulevad. Kõike seda arvesse võttes ning arvestades asjaolu, et üldiselt mulle sellised gladiaatorite võitlused väljaspool ajaloolist Vana-Rooma perioodi suurt ei istu, tuleb tunnistada, et Areen on oluliselt parem, kui ta loogikareeglite kohaselt peaks olema.

Sündmuste ahela käivitab konks, kus selgub, et tavapärane abipaluja polegi abipaluja, vaid hoopis kelm, kes Angeli osavalt lõksu püüab ja areenil teiste deemonitega võitlema sunnib. Angel mõistagi, olles selline kangelane, nagu ta on, püüab Russell Crowe’i kombel orjapidajaid trotsida, kuid tema Spartacuse põhimõtted ei leia võitluskaaslaste hulgas poolehoidu, vähemalt esialgu. Seega peab Angel oma ideed unustama ja ellujäämise nimel võitlema hakkama, kuid oma suurust näitab Angel sellega, et kui talle visatakse päästerõngas, mis, tõsi küll, tähendaks nähtu unustamist ja saatanaga lepingu sõlmimist, ei võta ta pakutut vastu ja naaseb areenile. Seal saab temast lõpuks Spartacus, sest nii üllad ideaalid ei saa ju kedagi ükskõikseks jätta. Lugedes kõlab see tobedamalt, kui ekraanil välja paistab, vaadates tundub kõik üsna kaasahaarav.

Põhitööd ei tee Areenis ära aga mitte Angel, vaid vahelduseks hoopis Cordelia ja Wesley, kes leiavad võimaluse võitlejad orjaahelatest valla päästa. Osa kulminatsioonis, kus “head” deemonid võitlevad “pahade” inimeste vastu, osutub see abinõu väga kasulikuks. Wesley ja Cordelia suurem roll Areenis on vägagi tervitatav, arvestades, et eelmises osas neid peaaegu ei näinudki. Ühtlasi tõestab Cordelia üha rohkem, et ta pole mingi ajudeta tibi, vaid inimene, kes suudab kriitilises olukorras kiirelt lahenduse leida ja vajadusel ka päris hästi näidelda. Viimane oskus tundub esialgu siiski piirduvat päriseluga, sest tema käsu peale tehtavad esinemised on endiselt üpriski õnnetud.

Süngus ja must masendus pole Angelist kuhugi kadunud ning jätkub uue hooga. Areeniski tapab võistluste üks korraldaja Darin (Douglas Roberts) külma kõhuga oma venna (Scott William Winters). Darini enda saatus pole sugugi parem, sest ta saab tunda sellesama kurikuulsa orjakäevõru võlusid. Temast jääb järele vaid tolm. Esmapilgul tundub, et lõpp hea, kõik hea, kuid siis hakkavad Angel, Cordelia ja Wesley mõtisklema, millega nad tegelikult hakkama said, ja tuleb välja, et linna pääses lahti terve pinu võitluskunstides karastunud deemoneid. Huvitav, kas see on miski, mille üle uhkust tunda?

Lisaks tutvustatakse Areenis meile veel üht Wolfram & Harti töötajat Lilah Morganit (Stephanie Romanov). Ehkki selles osas ta eriti silma ei paista, on tal tulevastes sündmustes oluline roll. Järjekordselt korduvkasutatakse deemoneid, Areenis Cribbi mängiv Markus Redmond tegi kaasa ka ühes varasemas osas. Tegelikult tuleb sarja tegijaid deemonite väljamõtlemise kohalt ekstra kiita, sest selleski osas on nad väga erinevad ning nende grimm suurepärane. 9/10

Cordelia: “Deemonid, deemonid, deemonid”. Selle nime väljamõtlemisega nähti ikka kõvasti vaeva. Wesley: See on deemonite andmebaas. Mis nime sina sellele paneksid? Cordelia: Ma ei tea. Äkki näiteks “Deemonite andmebaas”? Wesley: Ah jaa. Nimi, millest lausa õhkub ühemõttelisust.