Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 17. osas on Buffyl probleeme vampiiridest jagusaamisega. Õnneks leidub Sunnydale’is inimene, kelle poole Tapjagi abipalvega saab pöörduda: Jonathan Levinson (Danny Strong). Mis toimub?

Superstaar on osa, mille suhtes Buffy fännide arvamused lähevad kardinaalselt lahku. Marki leheltki saab aru, et Superstaaril on hulk austajaid, kes seda taevani ülistavad. Ma ei tea, minule pole see osa kunagi sügavat muljet jätnud. Saan aru, et siin toimuv peaks olema humoorikas, kuid minu meelest on see pigem nõme. Superstaari stsenarist Jane Espenson kirjutas ka Teravkõrva, eelmise osa, milles Jonathanil oli keskmisest suurem roll, kuid erinevalt Teravkõrvast on Superstaaris midagi valesti. Naljad ei taba enamasti märki ja kõik on üleüldse kuidagi pingutatud. Õnneks pole ma ainus, kes niimoodi arvab, veel paar Marki lehekülje lugejat on samal arvamusel.

Antud juhul ei saa osa põhjalaskmises süüdistada seda, keda tavaliselt, aga kui stseen Adamiga on enam-vähem osa tipphetk, siis on ilmselgelt kusagil midagi mäda. Võimalik, et Superstaaril on identiteedikriis ja ta ei tea täpselt, mida tahab. Põhimõtteliselt võinuks see olla satiir, mis mulle üldiselt väga meeldib, näiteks Jah, härra minister (Yes, Minister) on üks minu lemmiksarju, kuid selle asemel on Superstaar pigem nagu James Bondi paroodia. Halb James Bondi paroodia. Sarja tegijad nägid veel hulka vaeva, pannes kokku täiesti uued algustiitrid, milles on kesksel kohal Jonathan, ja puha ilmaasjata, needki mõjuvad punnitatult. No ei ole naljakas. Üldse tundub mulle, et kui paljude Buffy ja Angeli kaasautorite puhul on kiidusõnad õigustatud, siis Jane Espensoni panust pigem ülehinnatakse. Tal on küll helgemaid momente, kuid sageli jäävad tema käsikirjad keskpärasteks, ehkki, nagu juba mainitud, palju on neidki, kes minuga ei nõustu.

Superstaari põhiline vastane jätab samuti soovida. Eile kiitsin Angeli autorite loomingulisust kollide väljamõtlemisel, kuid anti-Jonathani meenutavaid tonte oleme varem korduvalt näinud. Ka Jonathani ootamatu meelemuutus ja arusaam oma tegude ekslikkusest tuletab taas meelde Terry Brooksi klassikalise teose Shannara mõõk (The Sword Of Shannara) lõpplahenduse ning mitte heas mõttes. Kõik on lihtsalt pisut liiga mugav.

See ei tähenda, et Superstaar oleks üdini halb. Isegi keskpärane Buffy teeb silmad ette paljudele teistele sarjadele. Näiteks Anya meenutab üle hulga aja taas seda Anyat, keda meile esialgu tutvustati. Juba mõnda aega pole talle kui suurele sõnameistrile erilist rääkimisõigust jäetud, kuid Superstaaris paitab ta meie kõrva päris mitme hea repliigiga. Mitmesugune Jonathani-teemaline nänn, nagu plakatid, koomiksid, kalendrid jms jätab samuti hea mulje, tunduvalt parema, kui kõik muu Jonathaniga seonduv. Ning Buffyle ja Rileyle annab Jonathan head suhtealast nõu, kuid üldiselt pole Superstaar osa, mida ma väga tihti vaadata tahaks. Anya meelest võivad alternatiivsed reaalsused ju lahedad olla, aga minu meelest mitte, üksikute eranditega. 6/10

Giles: Xander, ära kasuta raamatute läheduses ladina keelt.