Angeli 17. osas päästab Angel tuntud näitlejanna Rebecca Lowelli (Tamara Gorski) elu. Kuna Rebecca läheneb juba kolmekümnele ega ole Hollywoodi mõistes enam esimeses nooruses, hakkab ta Angelis päästerõngast nägema.

Igaviku idee on igati hea: ühelt poolt näidatakse meile Hollywoodi pahupoolt, teisalt aga pannakse vaataja kaasa mõtlema eksistentsiaalsel ning sügavamõttelisel teemal: kas ja kui hea on ikkagi igavene elu. Miks see Tracey Sterni kirjutatud osa siis igavapoolne tundub? Spikerdamine näitab, et Stern kirjutas kokku umbes täpselt kaks Angeli osa, millest esimesel, Poissmeeste õhtul, oli täpipealt sama probleem. Võib-olla ei hoomanud Stern hästi suuremat pilti ja keskendus seepärast valedele asjadele? Poissmeeste õhtu puhul keskendus ta kindlasti valedele asjadele ja küllap on see nii ka Igaviku puhul, ehkki konkreetseid eksimusi on raskem välja tuua. Igatahes kulub päris kaua, enne kui mingi areng põnevuse poole toimub. See juhtub siis, kui Angelus end üle hulga aja ilmutada otsustab; idee, millega tuli Wikipedia andmetel lagedale Whedon ise, mitte Stern. Vastasel juhul jätkunuks unelemine ilmselt osa lõpuni.

Sellegipoolest näitab Igavik Angelile omase süngusega, milline on elu Hollywoodis ja mida kuulsus tegelikult tähendab. See tähendab haiglast hirmu vananemise ees, mida püütakse kõigi võimalike vahenditega edasi lükata. Los Angeles on suuresti purunenud unistuste linn, sest enamik neist, kes tulevad maailma filmipealinna sooviga läbi lüüa, seda ei suuda. Nägime seda juba pilootosas, kuid vaadates, milliseid pingutusi jätkuva rambivalguses püsimise nimel tehakse, tekib küsimus, kummad on õnnetumad: edukad näitlejad või need, kelle püüdlused vilja ei kandnud? Mina arvan, et õnnetumad on suured staarid, sest hoolimata neile makstavaist rahasummadest kaotavad nad täielikult privaatsuse, pealegi lasub neil lausa kohustus hea välja näha. Kõikvõimalike iluprotseduuride ja -operatsioonide üha laiema levikuga tunnevad nad survet ennast veelgi kaunimaks teha, muutudes seeläbi paraku peletisteks. Too arutu maania on näiteks võluhuulepulkade näol juba Eestissegi jõudnud.

Lisaks selgub, et Rebecca tapmiskatsete taga on tema agent Oliver Simon (Michael Mantell), kellega kohtusime põgusalt Ingli linnas. Simon, kes mõnede Marki lehe lugejate meelest sarnaneb välimuse poolest Steven Spielbergiga (ja ega nad väga eksigi), loodab, et kõmulood tekitavad Rebecca vastu rohkem huvi, aidates tal sellega uusi rolle saada, kuid see plaan kukub läbi, kuna teda peetakse pingutustest hoolimata liiga vanaks.

Kuna Rebecca saab teada, et Angel on vampiir, otsustab ta eelpoolöeldut arvesse võttes ka ise inimelu igavese elu vastu vahetada, säilitades sellega oma hääbuva nooruse. Paraku jätab ta tähelepanuta mitmed olulised asjad, eelkõige selle, et Angel pole päris tavaline vampiir. Tema minimaalset kogemuste pagasit arvesse võttes pole selles midagi imekspandavat, kuid kõigile peale Rebecca on selge, et Angel teda vampiiriks ei muuda. Rebecca ise kahtlustab sedasama ja soovib Angelit rõõmurohu abil lõdvestuma sundida, aga päästab sellega valla hoopis Angeluse. Antud juhul on tegemist mustlaste needuse küllaltki loomingulise tõlgendamisega, millele on keeruline head põhjendust leida. Ent olgu sellega, kuidas on, Rebecca tegi igatahes veel ühe vea: õigel vampiiril pole samuti põhjust Rebeccat muuta, tunduvalt mõistlikum on ta lihtsalt ära süüa. Õnneks jõuavad õigel ajal jaole Wesley ja Cordelia ning päästavad päeva.

Igavik näitab, et Angelus on tunduvalt lähemal, kui seni arvati, sundides Angeli kaaslasi käitumises korrektuure tegema. Täiuslikuks õnneks pole vaja seksuaalvahekorda, piisab ka millestki muust, mis Angeli oma rasket saatust unustama paneb. Nii ilmutabki Angelus end sarja eluea jooksul veel, aga edaspidi on teised selleks vahest paremini valmis. Lõpeb ju seegi osa aheldatud Prometheuse… vabandust, Angeliga. 7/10

Cordelia: Angelus pole küll kõige lõõgastavam kaaslane, aga ta on vähemalt aus. Kas sama ei peaks kehtima ka mittekurjade sõprade puhul?