Angeli 18. osas jõuab oma eksirännakutelt Los Angelesse Faith (Eliza Dushku), kes jättis Sunnydale’i maha kohutava segaduse ning Los Angeleseski näitavad tema liikumist läbipekstud kaaskodanikud. Wolfram & Harti advokaadid püüavad teda oma huvides ära kasutada.

Õnneks ei jäta käesoleva osa pealkiri kellelegi, kes Buffy hingeeluga natukenegi kursis on, erilist kahtlust, millest see osa räägib. Ühtlasi on lõpuks paljastatud hoolega hoitud saladus, kuidas otsustasin eesti keelde tõlkida Faithi lemmikfraasi Five by five. See ei tohiks tegelikult väga suur üllatus olla, sest, olles kunagi ammu enda meelest toreda vaste leidnud, avastasin mõni aeg hiljem oma suureks meelehärmiks, et tõlkija telepurgis jõudis täpselt samale tulemusele. Kuna see on üsna isikupärane repliik, kaalusin mitmeid teisi variante, kuid need ei kõlanud kahjuks pooltki nii hästi. Seega tuleb lihtsalt leppida tõdemusega, et üksteisest sõltumatult on võimalik samasse kohta välja jõuda.

Mark aga suutis seda osa kuidagimoodi pealkirja nägemata vaatama hakata, nii et tema jaoks tuli Korras nagu Norras suur paljastus taas täiesti ootamatult. Mida aeg edasi, seda kahtlasemad sellised väited minu silmis tunduvad, ilmselt tõstab vahepeal maha rahunenud küünik jälle pead. Üldiselt aga olid tema ja paljud kommenteerijad ühisel seisukohal, et tegemist on Angeli seni kõige tugevama osaga, milles pean järjekordselt eriarvamusele jääma. Esiteks ei ole Korras nagu Norras stsenarist Tim Minear ja teiseks näitab taustauuring, et Jim Kouf kirjutas kokku vaid kolm Angeli osa, seega pole tema näol tegemist sarja püsiautoriga. Mind närib tõsine kahtlus, et kulisside taga aitasid teised selle osa kirjutamisele kõvasti kaasa. Faithi karakteriseering on lihtsalt niivõrd täpne, selles on selgelt tunda Whedoni kätt. Korras nagu Norras näitab meile taas tagasivaateid, sedapuhku Rumeeniat aastal 1898, mil Angel sai tagasi oma hinge. Minu meelest on see osa kõige nõrgem koht, sest kuigi autorid püüavad tõmmata ilmseid paralleele Angeli ja Faithi mineviku vahel, ei toimu Darla ja Angeli stseenides midagi huvipakkuvat; need võtavad hoopis ilmaasjata muult tegevuselt hoogu maha.

Muud väga ei oskagi ette heita. Wolfram & Hart võtab enda kanda esmakordselt aktiivsema rolli ja meile näidatakse koguni kolme nende põhitöötajat, kes kõik on varemgi sarjast läbi käinud. Näiteks Lindsey McDonaldit, keda mängib Christian Kane, nägime seni esimest ja viimast korda Angeli pilootosas Ingli linn. Samuti on olulisel kohal Lilah Morgan (Stephanie Romanov), Lee Mercer (Thomas Burr) jääb pigem tahaplaanile. Ehkki Mark arvab ekslikult, et Wolfram & Harti osalus Angelis piirdub esimese hooajaga, mõjutab Lindsey ja Lilah’ vaheline hõõrumine oluliselt järgmiselgi hooajal toimuvaid sündmusi. Kurja advokaadibüroo laialdasem haaramine üldisesse liini teeb Angelist lõpuks selle sarja, mida fännid teavad ja armastavad.

Korras nagu Norras jätkab Los Angelese kujutamist ülimustades toonides. Põhitegelastest saab Cordelia Faithi käest silma alla kena sinise laterna ning Wesley peab taluma põhjalikku piinamist. Angel on ainus, kes puutumatult pääseb, olles paraku ka ainus, kes mõistab, et Faith püüab teda meelega end tapma provotseerida, kasutades selleks inimesi, kellest Angel hoolib. Faith tunneb, et pärast Sunnydale’i linnapea surma pole tal tõepoolest maailmas kohta, kuid Angel pole valmis temast nii kergelt loobuma ja lõpuks Faith murdub. Olen varemgi maininud, et Buffy põhinäitlejatele Sarah Michelle Gellarile ja Alyson Hanniganile jääb Dushku oskuste poolest selgelt alla, kuid Korras nagu Norras võib olla parim tema töö, mida näinud olen. Kuna Faithi karm olemus rõhub eelkõige Dushku tugevatele külgedele, siis pole ta varem eriti tundeid välja näitama pidanud, ent siin osas selleta ei saa ning tema esituses pole ühtki vale nooti, Faith tundub usutav ja elav, mitte üksnes tegelane teleekraanilt. Selle jutuga peaaegu et veensingi end maksimumpunkte andma, aga ainult peaaegu. 9/10

Lindsey: Vihkan nurjaminekuid, mida ei õnnestu kellegi teise süüks ajada.