Angeli 20. osas avastab nimitegelane, et ta pole ainus, kes Los Angeleses vampiiride vastu võitleb. Liitlased kuluksid kurjuse vastases võitluses marjaks ära, seega püüab Angel neid oma heades kavatsustes veenda. Aga Angel on vampiir…

Mark oli Sõjapiirkonna headusest suures vaimustuses, nagu viimasel ajal peaaegu iga Buffy ja Angeli osa puhul, kuid Sõjapiirkonnast oli ta lausa erilises vaimustuses. Muuhulgas saab suurte ovatsioonide osaliseks Sõjapiirkonna stsenarist Garry Campbell, mis on üsna irooniline, arvestades, et see on tema esimene ja viimane kaastöö Joss Whedoni sarjadele. Tuletan meelde, et päris Vampiiritapja Buffy alguses kiitis Mark samamoodi Dana Restonit, kellele Nõid samamoodi ainsaks Buffy osaks jäi. Mis aga Campbelli puutub, siis paistab ta üsna veider valik, kuna ülejäänud tema tööd tunduvad olevat eranditult komöödiad (eeldusel, et IMDb ei valeta), aga pisut liialdades võib öelda, et Sõjapiirkonnas pole komöödia lõhnagi. Tõsi, Whedon alustas isegi karjääri komöödiasarjas Roseanne, kuid tema on enda ampluaad edukalt suutnud laiendada. Näib, et Campbellil nii hästi pole läinud.

Mind Sõjapiirkond nõnda palavalt ei vaimusta kui näiteks Marki, sest lugu tänavalaste raskest elust ja võitlusest vampiiride vastu ei tundu küllalt kaasahaarav. Sõkalde seas on küll mitmeid teri, näiteks leidlikud lõksud, millest Angel eluga peab pääsema, kuid tervikuna jätavad uued tegelased, sealhulgas sõjasalga pealik Charles Gunn (J. August Richards) ja tema õde Alonna (Michele Kelly) vähemalt selles osas üsna üheplaanilise mulje. Kuna nende ekraaniaeg on enne Alonna vampiiriks muutmist üpris piiratud, siis ei mõju nimetatud traagiline sündmus nii veenvalt, kui võiks. Võib-olla pidanuks teiste rühmaliikmete näitamise asemel keskenduma neile kahele. Stseen, milles Gunn on sunnitud Alonna (uuesti) tapma, tundub samas päris ehe, ehkki pisaraid välja ei meelita. Sellele eelnev Alonna kiidulaul, kui tore on olla vampiir, aga häirib, sest meenutab kohutavalt Jesse samateemalist monoloogi Vampiiritapja Buffy 2. osast Lõikuspidu.

Teine liin, mis jätab teostuse poolest parema mulje, on seotud nohikust miljardäri David Nabbitiga (David Herman). Nabbit lasi ennast ebadiskreetses olukorras pildistada ja sattus väljapressimise ohvriks. Kadunud piltide otsinguil satub Angel isegi bordelli, kus teenust osutavad deemonid. Muuhulgas leiab Nabbitiga seotud stseenidest veidi huumorit, ent on küsitav, kui palju sellest konkreetselt Garry Campbelli sulest pärineb; neis momentides paistab olevat Whedoni hõngu. Sellegipoolest viib just piltide tagaajamine Angeli Gunniga kokku ja esimene kohtumine ei ole meeldiv, Angel pääseb vaevu eluga. Ühtlasi tehakse meile puust ja punaseks selgeks kontrast: Nabbit on püstirikas, Gunn ja tema kaaslased jällegi kohutavalt vaesed. See kontrast paistab tegelikus eluski selgelt silma, näiteks osas Korras nagu Norras saabub Faith bussijaama, mis, võin seal ise käinuna kinnitada, asub ka päriselt võrdlemisi kahtlases kohas. Sellele viitab isegi konkreetne repliik. Los Angeleses näeb neid äärmusi vahest selgemalt kui mujal, on ju sinna kogunenud Hollywoodi koorekiht, aga väga palju heitunuidki.

Lõpetuseks veel paar sõna näitlejatest. Mark ja mõned teised esmavaatajad avaldasid lootust, et Sõjapiirkond pole ainus kord, mil me Gunni näeme, ning nende soov täitubki täie raha eest. Wikipedia väidab nimelt, et alates Sõjapiirkonnast kuni sarja lõpuni osaleb J. August Richards absoluutselt igas osas. Ma ei viitsi seda väidet väga põhjalikult kontrollida ja usaldan seekord võrguentsüklopeedia anonüümseid autoreid. Samuti ristuvad tulevikuski Angeli ja David Nabbiti teed, kuid tema kehastaja David Herman mängis end surematuks hoopis klassikalises linateoses Kontorirotid (Office Space), mis peaks olema iga IT-inimese kohustuslike teoste nimekirjas. 7/10

Cordelia: Kas keegi sai teada, et oled eriline nohik? Nabbit: Ei. See… See on niigi avalik teave.