Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja 21. ehk eelviimases osas toimub otsustav vastasseis Buffy ja Adami vahel, kuid esmalt peab Buffy ära leppima sõpradega, kellega ta Spike’i manipuleerimise tulemusena tülli läks.

Pärast eelmist, väga head osa mõtlesid Buffy loojad välja midagi nii põrutavat nagu Ürgjõud. Põrutavat selles mõttes, et kui Yoko faktor tabas eranditult märki, siis Ürgjõud laseb vähemalt 90% ulatuses märgist mööda. Peasüüdlane on muidugi Adam, kes suutis päris kaua piirduda vaid mõne lausega osa kohta, kuid võtab Ürgjõu alguses kohe pikalt ja pidevalt sõna, hakates seega energia väljaimemisega varakult pihta. Mul on selle kohta värske teooria: lisaks Polügooni relvadele ammutab Adam energiat ka neist Buffy osadest, milles kaasa lööb, mis seletabki, kuhu pea kogu energilisus ja hea mojo siit kadunud on. Tuleb välja, et Adamile tõepoolest meeldib rääkida.

Adam pole ainus, kellele rääkida meeldib. Riley Adamiga kohtumise põhjuseks oli asjaolu, et Maggie Walsh paigaldas oma suures südameheaduses Riley südame lähedale kiibi, mis muuhulgas võimaldas Adamil teda juhtima asuda. Salajastes Polügooni ruumides saab Riley jälle kokku Forrestiga, kellest on vahepeal saanud veider zombi ja deemoni hübriid. Veidral kombel räägib ta nüüd vaat et rohkemgi, kui varem. Muuhulgas esitab ta taas põhjapaneva monoloogi teemal, kui palju parem ikka zombi-deemon olla on. See kõik on ju väga tore, paraku tõin just sellesama asja Angeli eelmise osa puhul miinusena välja. Pole Forresti kõnegi millegi poolest etem kui Alonna monoloog Sõjapiirkonnas, seega jättis ta kasutamata suurepärase võimaluse vait olla.

Õnneks pole kõik tegelased niisama jutukad. Lisaks Forrestile näeme Ürgjõus, mis on vahepeal saanud professor Walshist ja doktor Anglemanist: nemad pole zombisõdalased, vaid lihtsalt zombid, ja räägivad seetõttu vähem. Sellegipoolest näevad nad oma voolikutega välja pigem tobedad kui tõsiseltvõetavad. Tõsiseltvõetavus on probleem terve osa vältel, alates juba hetkest, mil Spike oma geniaalsest plaanist väikese puudujäägi (kuidas oluline informatsioon Willow’ käest Buffyni jõuab, kui nad omavahel ei räägi?) avastab. Tegelikult polnud viga ju Spike’i plaanis, sarja tegijad olid need, kes apsaka algselt läbi lasid ja selle hiljem Spike’i kaela ajasid.

Ühesõnaga: ma ei kujuta ette, mida David Fury Ürgjõudu kirjutades mõtles; see osa on enam-vähem samal tasemel kui Kalamehed, mis ei ole kompliment. Pealegi, ma saan aru, et üks teatav film Keanu Reevesiga peaosas oli sel hetkel endiselt kõva sõna, kuid kas oli vaja seda nii konkreetselt ahvida? Kuulid ja mürsud peatav nähtamatu sein? Aegluubis liikuvad kuulid? Buffy, kes paljaste kätega energiaallika Adami seest välja rebib? See, kuidas Buffy ja tema sõbrad oma jõud liidavad, on idee poolest suurepärane lahendus, samuti võiks hooaja kulminatsioon Polügooni ruumides olla midagi võimast, aga teostus jätab kahjuks küll mageda mulje. Ja see on suuresti terve neljanda hooaja probleem: mitmed mõtted on idee tasandil meisterlikud, kuid elluviidult ei taha hästi töötada, ehkki tõeliselt häid osi on samuti palju.

Buffy neljas hooaeg on eriline selle poolest, et sarja üldine liin saab läbi juba selle osaga, ent üks osa ootab veel ees. Marki lehel tekitas see mitmes esmavaatajas hirmu, mida viimane osa endaga veel kaasa toob ning millised olulised tegelased selles surevad. Päriselt pole asi üldsegi nii hull, sest kuigi Ürgjõus toimunul on oma tagajärjed, lõpeb kõik siiski õnnelikult. Sellest aga juba järgmine kord. 5/10

Willow: See on kõrvits. Giles: Võlukõrvits. McNamara: Mis teil, inimestel, viga on?