Angeli 21. osas satub nimitegelase teele pime, kuid sellest hoolimata väga osav palgamõrvar. Kui Lindsey kuuleb, et järgmisena kavatseb tema kaitsealune võtta elu mitmelt lapselt, tuleb tal otsustada, kumba järgida: kas südant või mõistust.

Kehvapoolse Buffy osa vaatamise järel läheb süda kohe soojaks, kui sellele järgnev Angel üksnes positiivseid elamusi pakub ja just seda Jeannine Renshaw kirjutatud Pimekohting teebki. Alustama peab sellest, et pealkiri on üpris eksitav: mainitud pime palgamõrvar (Jennifer Badger Martin) on suhteliselt kõrvaline tegelane; ettekääne, mis osa hammasrattad liikuma paneb. Pimekohtingu keskne tegelane on ikkagi Lindsey, kelle ees seisab raske valik võimu ja rikkuse või rahuliku ööune vahel. Oma valikuga tõestab Lindsey taas, et Angel pole klassikaline mustvalge võitlus hea ja kurja vahel. Sel juhul oleks Lindsey kahtlemata mõistnud varem valitud tee ekslikkust ning pöördunud õigele rajale, kuid Angelis valib ta lõppude lõpuks ikkagi võimu.

Pisut analüüsides on Lindsey üsna samasugune tegelane, nagu Faith. Nad pole mitte niivõrd halvad, kui veendunud, et saavad valida ainult ühe alternatiivi vahel. Faithi puhul juba nägime, et see pole tegelikult tõsi. Samamoodi selgub aja jooksul, et Lindsey on tunduvalt moraalsem kui teised Wolfram & Harti töötajad. Pimekohtinguski saanuks Lindsey valida õigema tee, kuid tema motiive võib täitsa mõista: ülim vaesus on väga demoraliseeriv, mistõttu ükski terve mõistusega inimene seda uuesti läbi elada ei taha, kui eksisteerib vähimgi võimalus seda vältida. See ei ole viimane kord, mil Lindsey Wolfram & Harti seisukohtades kahtleb. Minu meelest pani Lindsey lahkumine sarjast teise hooaja lõpupoole tema tegelaskujule kena punkti, sellepärast olin omal ajal päris pahane, et Angeli tegijad ta viienda hooaja teises pooles tagasi kutsusid ja ilusa asja ära rikkusid.

Lisaks Lindseyle näeme Pimekohtingus teisigi Wolfram & Harti töötajaid. Lilah’l on seekord väiksem roll, kuid Lee ei võtnud eelmise osa järel minu õpetussõnu kuulda, olles seega sunnitud oma maise eksistentsi lõpetama, kusjuures üsna ülekohtuselt: tema näidishukkamine oli Lindseyle hoiatuseks mõeldud. Õpetaja rollis Wolfram & Hartis teistest kõrgemal kohal olev Holland Manners, kelle nimetähed üllataval kombel polegi L ja M. Holland Mannersit mängib Sam Anderson, keda paljud mäletavad telesarjast Teadmata kadunud (Lost). Ette rutates võib öelda, et minu meelest on Holland Manners väga hästi mängitud karakter, nagu enam-vähem kõik Wolfram & Harti advokaadid, Lee ehk välja arvatud. Vahest tasub just siit otsida põhjust, miks viimatimainitu elupäevad nii varakult lõppesid.

Pimekohtingu tipphetk kõigi teiste tipphetkede ees on ilmselt aga siiski see, kuidas Lindsey ja Angel teada saamaks, milliseid lapsi täpselt tappa tahetakse, Wolfram & Harti büroosse sisse murravad. See konkreetne lõik tundub pigem spioonifilmist pärinevat. Infole lisaks jääb Angelile advokaadibüroo varakambris näppu ka iidne pärgament Aberjiani ettekuulutustega, mis tulevastes sündmustes suurt rolli mängib. Sissemurdmises osaleb Angeli ja Lindsey kõrval peibutuspart Gunn ning paljude Marki lugejate arvates kõditas nende meeli selles osas enim just tema monoloog vähemustesse suhtumisest. Oma võlu on sel tõepoolest. 10/10

Holland: Miks sa tagasi tulid? Andmeid tagasi tooma? Moraali lugema? Vaevalt küll. Sa astusid uksest sisse ja kutsusid mind eesnime pidi. Esimest korda, varem ei jätkunud sul julgust. Sinust sai uus mees: sa hakkasid meile vastu ja võitsid. Tead, kui palju neid julgeid on? Võin nad ühe käe sõrmedel üles lugeda. Sellised inimesed peavad meie heaks töötama.