Vampiiritapja Buffy neljanda hooaja viimases osas kavatseb meie võidukas nelik Adami alistamist tähistada hommikuni kestva filmimaratoniga, kuid uni osutub hoopis magusamaks. Ja kus und, seal unenägusid…

Järjekordne Buffy hooaeg läheneb lõpule, mis tähendab, et eile õnnestus võtta üks plaaniväline lisapuhkepäev, sest vaim ei tulnud peale. Positiivne areng on seegi, et muude tegevuste tõttu osutus praegune tempo seitse osa nädalas Markile mõneks ajaks üle jõu käivaks, mistõttu peaks vähemalt Buffy ja Angeli järgmise hooaja lõpuni tema ülevaated ilmuma sagedusega viis korda nädalas. Mul pole selle vastu mitte kõige vähematki, sest samamoodi kõige muu kõrvalt ühel päeval kaks postitust kirjutada on päris koormav. Täna peaks seega olema viimane taoline päev lähemas tulevikus.

Nüüd osast endast. Rahutud on kahtlemata üks Buffy veidramaid osi, kuid eks unenägudes juhtu ikka veidraid asju. Veidrus algab juba sellest, et Rahututel puudub teaser (algustiitrite eelne stseen), mis on üldse esmakordne juhus. Mark pidas oma arvustuses näiteks vajalikuks ära mainida, et küllap kasutas Whedon selle osa kirjutamisel variautorina David Lynchi. Rahutud sarnaneb oma olemuselt tõepoolest väga Lynchi tööde, eriti Twin Peaksiga, kuulsad punased kardinadki on täitsa olemas. Teine oluline materjal, millest inspiratsiooni ammutatakse, on Francis Ford Coppola klassikaline film Tänapäeva apokalüpsis (Apocalypse Now), ent kuna mul on õnnestunud terve senine elu seda nägemata ära elada, jäävad vähemasti need viited mulle suuresti arusaamatuks.

Osa unenäoline olemus tähendab, et toimuvat on võimalik päris mitut moodi interpreteerida, kuid tagantjärele tark olles on selge, et Rahutud kordab kolmanda hooaja viimase osa ettekuulutust Dawni saabumise ja Buffy (järjekordse) surma kohta. Viide Dawnile on seekord selgem kui kunagi varem ja ta mainitakse isegi nimeliselt ära, ehkki Mark ja teised uued vaatajad seda muidugi ei tea. Fraas Be back before dawn ei jäänud neil siiski märkamata ja rahvas oletas õigesti, et see tähendab midagi olulist. Nojah, enam pole vaja kaua oodata, selgus, õigemini ebaselgus ja küsimärgid inimeste peade kohal saabuvad juba järgmises osas.

Unenägusid ma väga pikalt ei analüüsiks, las igaüks mõtleb ise, mida neist arvata. Kõigi unenäod peegeldavad selgesti identiteediküsimusi, mida nad käesoleval hooajal läbi on pidanud elama, tuues mõnel juhul kaasa veelgi varasemad hirmud (eriti Willow’ puhul). Mida võib-olla esmapilgul tähele ei pane, on see, et Willow’, Xanderi ja Gilesi saatus unenägudes sõltub sellest, millist rolli nad Adami hävitamisel mängisid (vastavalt hing, süda ja mõistus). Buffy oli mäletatavasti käsi, aga võitluseks ei lähe, sest selgub, et Buffylgi on mõistus täiesti olemas. Kurja juur Esimene Tapja ise on jällegi idee, mis mõjub paberil arvatavasti paremini kui ekraanil, sest, olgem ausad, ta näeb üsna tobe välja, kuid igatahes pärines just Esimesest Tapjast see ürgjõud, mille Buffy kangelased Ürgjõus esile manasid.

Maksimumpunkte Rahutud seega ei saa, sest lisaks Esimesele Tapjale häiris mind veel Adam, kes isegi inimkujul imes osast õige pisut energiat välja. George Hertzbergi etteaste tundub väga lepingulise kohustuse moodi, mingit otsest põhjendust tema ilmumisele ei ole, ehkki see annab hea võimaluse vaadata, milline ta tegelikult välja näeb. Buffy andis Whedonile ilmselgelt võimaluse eksperimenteerida ja Rahutud on üks taoline eksperiment, aga suuresti õnnestunud eksperiment, sest millegipärast on see hobuse unenägu ülimalt paeluv. 9/10

Neljanda hooaja kohta tervikuna olen varemgi arvamust avaldanud, seega piisab paarist lausest. Hooaja parimad osad ei jää üldkokkuvõttes parimatele milleski alla, näiteks Vaikus on ilmselgelt Buffy kõige õudsem osa, kuid mõned mädad õunad rikuvad kogu kompoti ära. Hooaja üldine liin Polügooni, Maggie Walshi, Adami ja ülikondades meestega, mille teostus jätab pealegi kõvasti soovida, sobiks pigem Salatoimikute sarja kui siia. Taseme poolest on kahtlemata tegemist seni kõige ebaühtlasema Buffy hooajaga, seega tahaks vägisi anda veel ühe palli võrra madalama hinde, kuid üksikutele osadele antud hinnete keskmist vaadates tundub see liiga ebaõiglane. 8/10

Xander: Mõnikord ma mõtlen, kuidas kaks tüdrukut koos loitsivad… ja siis lähen loitsin ise omaette.