Vampiiritapja Buffy viienda hooaja avaosa ei püüa meile tünga teha ja selles toimubki pealkirjas nimetatud vastasseis. Piigid peavad ristama tegelik elu ja legend, maagia ja mütoloogia… Liiga ülespuhutud? Dracula müüt ongi ülespuhutud.

Marti Noxoni kirjutatud Buffy Dracula vastu on veider idee ja veelgi veidram osa hooaega sisse juhatama. Suurem konflikt sai küll juba neljanda hooaja eelviimase osaga läbi ning selles osas ta veel uuesti ei alga, kui viimast minutit mitte arvestada, seega jätkab Buffy Dracula vastu omal moel samast kohast, kus eelmine hooaeg lõppes, ent kuidagimoodi ei pääse mööda faktist, et suures plaanis ei mängi tema sündmused mingit rolli. Samuti ei taha kõigile teada-tuntud krahv Dracula (Rudolf Martin) sugugi Vampiiritapja Buffy raamidesse sobituda: ta magab kirstus, suudab muutuda nahkhiireks, hundiks või uduks, vai südamesse teda ei tapa jne. Pimeduse Vürsti tõsiseltvõetavust ei aita suurendada ka Martini üli-camp esitus ja koolnumeik.

Sellegipoolest seab Dracula Buffy ette hulga lahendamist nõudvaid probleeme, millega tal järgmiste hooaegade vältel tegeleda tuleb. Neist olulisim on kahtlus, et vampiiritapja vägi ei pruugi sugugi pärineda millestki heast, vaid hoopis kurjusest, nagu andis mõista juba Esimene Tapja Rahututes. Ühtlasi annab Buffy soov seda jõudu lähemalt tundma õppida Gilesile hea ettekäände loobuda Inglismaale tagasi minekust, mis tal juba mõnda aega mõttes mõlkunud on. Neljandal hooajal ei osatud Gilesi karakteriga mäletatavasti suurt midagi peale hakata, kui too Ethan Rayne’iga osa välja arvata. Suurema osa ülejäänud ajast passis ta lihtsalt kodus, lootes, et ehk juhtub midagi. Võimalik, et Anthony Stewart Head oli selleks hetkeks juba teatanud soovist pereliikmetega rohkem aega veeta, sest järgmisel hooajal lahkub ta tõepoolest sarja algustiitritest, ehkki lööb endiselt päris paljudes osades külalisena kaasa.

Kui jutt juba näitlejate peale läks, siis Buffys Dracula vastu jõuab pidulikult algustiitritesse Emma Caulfield, kes mängib teatavasti eksdeemon Anyat. Ühtlasi on Buffy Dracula vastu esimene ja viimane kord, mil algustiitrid täpselt sellised välja näevad, sest järgmise osaga kaasneb juba järgmine muudatus. Tarat mängival Amber Bensonil nii hästi ei läinud, tema peab oma pidulikku hetke veel päris pikalt ootama, ehkki mitte nii kaua kui mõned teised. Kahjuks ei antud Bensonile aega väga pikalt rõõmu tunda, ent paistab, et mõte läks kusagile uitama ja olen taas ajast ette rutanud.

Näib, et Marti Noxon on vähemalt mõneks ajaks avastanud huumorisoone, kui ta seda just Whedoni käest ei laenanud, mistõttu võiks kiita veel mitmeid peamiselt Xanderiga seotud naljakaid momente, kuid tegelikult on selle osa eesmärk üks: tema viimane minut. Viimasel minutil saab vaataja teada, et Buffy polegi enam pere ainus laps, vaid kusagilt on talle tekkinud õde (Michelle Trachtenberg). Ja mitte lihtsalt õde, aga juba päris suur, teismeline õde. Seda ei peetud ilmselt nii suureks üllatuseks kui Darla taaselustamist Angelis, sest Trachtenbergi nime näidatakse meile kohe osa alguses, mitte lõpus. Kuu pealt kukkunud vaatajal pole enne osa nägemist muidugi vähimatki aimu, keda ta mängida võiks, pealegi on Trachtenbergi nimi arvatavasti hetkeks, mil ta end viimaks ekraanil ilmutab, niikuinii peast pühitud.

Loomulikult põhjustas Buffy õe Dawni salapärane ilmumine esmavaatajates tõsist hämmingut, nagu Marki arvustusest ja teiste vaatajate kommentaaridest välja lugeda võis. Suur hulk fänne arvas muidugi, et väga hea idee on teeselda, justkui oleks Dawn aegade algusest sarjas kaasa löönud ning kõiki uusi vaatajaid lihtsalt ootamatu mälukaotus tabanud. Minu meelest pole see kõige naljakam moodus aega veeta, aga igaühele oma. Eks Mark ole ise samuti süüdi, analüüsis ta ju hiljuti oma lugemislehel klassikalist lugu tõelisest armastusest ja suurtest seiklustest, mil nimeks Printsessist pruut (The Princess Bride), ja kiitis ülevoolavalt S. Morgensterni suurepärast jutuvestjaoskust. Mida külvad, seda lõikad. 7/10

Xander: Ma olen tüdinud olemast igaühe pepupärdik!