Vampiiritapja Buffy viienda hooaja 2. osas nägelevad Buffy ja Dawn omavahel. Dawn leiab, et teda koheldakse nagu last, Buffy jällegi on tüdinud, et peab kogu aeg Dawni kantseldama ega saa tapmisele ning treeningutele pühenduda.

David Fury on oma eelmise etteaste halva vormi minetanud ja Tõeline mina on hooaja avaosaga võrreldes tubli samm edasi. Buffy Dracula vastu viimane minut oli esimene kord, mil vaataja Dawni ekraanil nägi, sestap on loogiline, et kohe järgmine osa käsitleb asju Dawni vaatevinklist. Vastavalt muutusid ka sarja algustiitrid, kuhu ilmus Michelle Trachtenbergi nimi. Need, kes lootsid selgust saada, kust see Dawn täpselt välja kargas, pidid käesolevas osas aga pettuma, sest kõik märgid näitasid, justkui oleks Dawn sünnist saadik Buffy õde olnud ja viimane kui üks tegelane täpselt nii arvabki. Nojah, võib-olla mitte päris viimane kui üks: vahepeal näeme hullu vanameest, kelle tekstis võib peituda rohkem, kui pealtnäha paistab. Marki leheküljel pidasid paljud kommentaatorid endiselt vajalikuks teeselda, justkui oleks Dawn algusest peale sarjas osalenud. Tore on, aga see nali muutus tüütuks juba eelmise osa puhul, olles oma aja ammu ära elanud.

Ilmselt on Tõeline mina üks põhjusi, miks Dawni tegelaskuju paljudele ei meeldi ja tõele au andes tuleb tunnistada, et ega ta siin peale vingumise ja käkikeeramise suurt muud ei teegi, ent lähenedes asjadele vaatevinklist, et Dawn on tõepoolest Buffy noorem õde, võib tema vingumist täiesti mõista. Samuti pole üllatav, et Dawn tunneb erilist kiindumust just Xanderi vastu. See tunne on vastastikune, sest erinevalt Buffyst ja Willow’st puuduvad neil üleloomulikud võimed, mida kurjuse vastu võitlemisel kasutada saaks. Eelmiste vaatamiste käigus Dawn mulle ülemäära negatiivsest küljest meelde ei jäänud, vaatame, kas see mulje seekordki säilib, kuigi tema osaks jääb edaspidigi põhiliselt vingumine ja käkikeeramine.

Ega Buffygi suhtumine väga vingumisest erine ja nii nagu Dawni, võib tedagi mõista. Eks ole ta ju tõepoolest kogu elu (vaevalt küll, kui hästi järele mõelda ja eelmisi hooaegu meelde tuletada) pidanud Dawni lapsehoidja olema ning jälgima, et ta vampiiride või muude kollide ohvriks ei langeks. Natuke häirib, et sündmuste käivitajana kasutatakse Tõelises minus kulunud klišeed, kus inimene kuuleb juhuslikult pealt tema jaoks kõige ebameeldivamaid lauseid ja tormab kõneleja meelemuutust kuulmata minema. Oma vingumisannuse täidab ka Joyce, seega võib selle osa põhjal jääda mulje, et kõik Summersi pere naised ongi suured vingujad. Enamasti see nii ei ole.

Üle hulga aja ilmutab end Harmony, kes on vahepeal tegelenud enese harimisega ja kogunud endale väikese seltskonna käsilasi, kellel on küll raskusi tema autoriteedi tunnustamisega. See võib olla seotud asjaoluga, et Harmony pole ajaloo taibukaim vampiir. See-eest meeldivad talle väga ükssarvikud, mida mainisin viimati Metsamajakese (The Cabin In The Woods) arvustuses, ja üks kaalukam isend mängib käesolevas osas üsna olulist rolli. Samuti mainisin Metsamajakesest rääkides, et selles löövad kaasa mitmed Whedoni stampnäitlejad, nagu Amy Acker, Tom Lenk, Fran Kranz jne, kuid päris palju Buffy ja Angeli osi on juba vaadatud ning seni pole nimetatud tegelasi näha olnud. Esimesena ilmub välja Tom Lenk, kes mängib Tõelises minus Harmony käsilast. See ei ole roll, milles ta enamikule Buffy austajaist meelde jäi, aga täpselt nii nagu Andy Hallett, pidi ka Tom Lenk esmalt üles astuma vähemtähtsa tegelasena. Tõsi, erinevalt Hallettist on tal siiski mõni repliik.

Tõelises minus toimus veel üks oluline areng: Giles otsustas osta võlukunstipoe, mille eelmine omanik enneaegselt elavate kirjast lahkus. Nüüd on peategelastel, keda selles osas korduvalt Scoobie’deks kutsutakse, uus kogunemispaik ja Giles saab oma korteris rahus aega veeta. Joyce aga on vahepeal vist teada saanud, milles Willow ja Tara loitsimine tegelikult seisneb. Eelmises osas ei paistnud ta seda teadvat. 9/10

Buffy: Kui igav sul eelmisel aastal oli? Giles: Ma vaatasin koos Spike’iga Kirgi. Ärme sellest enam kunagi räägi.