Angeli teise hooaja 2. osas näeme, millega tegeles Angel 1952. aastal, mil makartismilaine Ameerika Ühendriikides oli haripunktis. Angeli kidakeelsuse tõttu peavad Wesley ja Cordelia vanade ajaleheartiklite põhjal ise pildi kokku panema.

Selle osa stsenarist on Tim Minear ja regulaarsed lugejad ilmselt juba aimavad, kuhupoole tänane jutt tüürima hakkab. Pole midagi öelda, Mineari käsikiri on järjekordselt suurepärane. Ühtlasi erineb see oluliselt senistest osadest, mis vaiksetest momentidest hoolimata olid suuresti siiski märulile orienteeritud. Ehkki Angel töötab juba mõnda aega vähemalt nime poolest eradetektiivina, on käesolev osa esimene, mis vastab klassikalise detektiivifilmi kirjeldusele. Suurem osa tegevusest toimub möödunud sajandi 50-ndatel aastatel ning osa isegi oleks justkui 50-ndatest pärit, ainult värviline (ja laiekraanformaadis), mistõttu termin film noir pole päris kohane. Samuti sisaldab käsikiri ohtralt viiteid tuntumatele selle ajastu filmidele, näiteks Hitchcocki teostele ja Põhjuseta mässajale (Rebel Without A Cause), milles James Dean tegi oma lühikese elu kuulsaima rolli. Tegevus on aeglane, võiks isegi öelda, et loid, ent miskipärast paeluv, ehkki Angel pühendab märkimisväärse osa oma ajast lihtsalt hotelli mööda tuiamisele.

Angel kui sari kipub üldiselt tegeliku eluga vähem otseseid paralleele tõmbama kui Buffy, kuid selles osas valitseb väiksemal skaalal seesama ebaterve paranoia õhkkond, mis möödunud sajandi 40-ndate lõpus ja 50-ndate esimesel poolel painas kogu Ameerikat. Viitab ju osa pealkirigi senaator McCarthy kurikuulsale küsimusele “Kas te kuulute või olete kunagi kuulunud Ameerika Ühendriikide Kommunistlikku Parteisse?”, mis rikkus omal ajal nii mõnegi elu. Vähemal määral puudutatakse ka rassismi- ja segregatsioonitemaatikat. Tänaseks päevaks on nii makartism kui rassism otsustavalt hukka mõistetud, kuid tollal tundus see täiesti mõistlik lähenemine. Veider on see, et ulatuslikust nõiajahist hoolimata suutsid mõned spioonid vaenlase tagalas pikki aastaid tegutseda. Väikese kõrvalepõikena lisan, et viimasel ajal jääb vägisi mulje, justkui oleks sarnane paranoia ajastu kaugele Ameerikamaale jälle tagasi jõudnud, seega on Kas te kuulute või olete kunagi kuulunud… tänaselgi päeval täiesti kohane vaatamine.

Ühtlasi näeme selles osas, et vahepealsed aastad hinge taasleidmise järel on Angel veetnud apaatselt, pealtvaataja rollis. Miski peab ta aga tegutsema sundima ja nagu ütlesid juba vanad prantslased: otsige naist. Poolkogemata satub tema hotellituppa noor ja kaunis Judy (Melissa Marsala), kes lasti segregatsioonipoliitika tõttu pangast lahti ning varastas sealt seejärel suurema rahasumma. Angel otsustab teda aidata, kuid kuna hotellis elav paranoiadeemon on vahepeal kõik üksteise vastu üles ässitanud, peab ta inimestes, sealhulgas Judys, tõsiselt pettuma. Sellest algabki Angeli allakäik, mis ta lõpuks New Yorgi rentslitest rotte otsima viib ja kust Whistler ta leiab. Kui Internet ja targad raamatud ei valeta, siis mängib paranoiadeemonit Tähevärav SG-1-st (Stargate SG-1) tuttav Tony Amendola, kelle nime tiitritest ei leia. Raamatupoe omanikku Denverit (Brett Rickaby) näeme hiljem aga veel ühes osas, kuigi teise näitleja kehastuses.

Mark arvas oma arvustuses, et Kas te kuulute või olete kunagi kuulunud… näitab, kui palju Angel vahepealse poole sajandiga muutunud on. Kui toona jättis ta hotellikülastajad süümepiinadeta deemoni meelevalda, siis nüüd otsustab ta tehtu heastada ja deemoniga arved õiendada. Nojah, kõigest kümmekond osa tulebki veel oodata, enne kui selgub, et vahest polegi Angel nende aastatega nii väga muutunud.

Osa lõpplahendus, näiteks fakt, et Judy on kogu vahepealse aja hotellis elanud, tundub küll päris uskumatu, mistõttu kaalusin põgusalt hinde langetamist, aga lõpuks siiski plussid võidutsesid. Pealegi peab Tim Minear seda ise parimaks enda kirjutatud Angeli osaks. Kuidas saaksingi talle vastu vaielda? 10/10

Wesley: Mind on omal ajal paljudes pattudes süüdistatud, kuid paranoilisus nende hulka küll ei kuulu. Kui seda just tagaselja ei räägita…