Vampiiritapja Buffy viienda hooaja 4. osas selgub, et Polügoonil tehtud katsed on Riley tervisele jätnud oma jälje ja Sunnydale’i vajab arsti, kes suudaks ta jälle terveks ravida. Spike otsustab seda enda huvides ära kasutada.

Tehniliste probleemide tõttu, millel ma siinkohal lähemalt ei peatuks, polnud see sait mõnda aega laiemale avalikkusele kättesaadav ja üksnes iseendale polnud ka suurt mõtet kirjutada, seepärast olen vahepeal planeeritud graafikust paari nädalaga maha jäänud. Eks paistab, mis edasi saab, esialgu pole muude kohustuste tõttu loota, et jõuaksin üle ühe jutukese päevas kirjutada, kuid vahest õnnestub nädalavahetustel kaotatut pisutki tasa teha. Aga nüüd Buffyst.

Olen varemgi maininud, et sarja tegijad ei oska Riley tegelasega justkui suurt midagi peale hakata, eriti pärast seda, kui eelmise hooaja suur Polügooni-liin kokku tõmmati. See loobki olukorra, kus Buffys näib olevat mitu erinevat Rileyt, sõltuvalt sellest, kes parajasti stsenaariumi kirjutab. Aru kaotanud Riley on juba mõnda aega varjusurmas viibinud, kuid neljandalgi hooajal nägime vähemalt korra täpselt samasugust, irratsionaalselt käituvat Rileyt. Osa pealkiri tundub sellegipoolest pisut üle pingutatud ja päriselt toimuvaga on tal üsna vähe seost. Muidugi ei pruugi pealkiri üksnes Rileyle viidata, olulisi arenguid toimub ka mitme teise tegelasega, kuid nendest lähemalt allpool.

Riley liini käivitab tegelikult hoopis muu: Aru kaotanud jätkab Buffy ema haiguse teemat ja Joyce viiakse pärast ootamatut kokkuvarisemist, mille eel ei paistnud ta ka päris täpselt aru saavat, mida Dawn nende kodus teeb, haiglasse, kus püütakse välja selgitada, mis temaga konkreetselt toimub. Sellesuunalisi arenguid esialgu pole, kuid haigla annab võimaluse tutvustada meile uut tegelast, praktikant Beni (Charlie Weber). See on sarja tegijate poolt kaval lüke, on ju just Ben Vampiiritapja Buffy viienda hooaja põhikurjam, õigemini pool temast, kuid praegu ei viita sellele küll miski. Dawn mängib hoopis rahulikult Beni stetoskoobiga ja avastabki Riley südame töös ootamatud kõrvalekalded.

Kui Spike kuuleb Rileyt ravima saabuvast arstist, leiab ta, et käes on õige aeg oma peas leiduvast kiibist lahti saada. Õige kah, tema kahjutus muutub juba sedavõrd naeruväärseks, et mõte, kas ta ehk eelmainitud olulist infot enda huvides ära kasutada ei proovi, ei tule näiteks Buffyle enam pähegi. Kiibist lahti saada tal ei õnnestu, sest arst pole piisavalt pädev, küll aga avastab Spike midagi muud ja hullemat: esmakordselt on ta sunnitud tunnistama, et on möödapääsmatult Buffysse armunud. Marki pea kohale tekitas just see mõistagi enim küsimärke, kuid vihjed sellele on sarjas tegelikult algusest peale olemas olnud. Küllap on see suuresti Marstersi teene, sest mäletatavasti pidi ta esialgu osalema ainult mõnes teise hooaja osas, ent otsustas algusest peale rohkem mõista anda, kui paberil kirjas. Sellest aga algas juba tema veidralt positiivne läbisaamine Buffy emaga ning kõik muu. Spike’i tulevikuplaanides on ainult üks nõrk koht: Buffy näeb teda kui klouni, aga mitte armsamat. Siit hakkavad hargnema viienda hooaja jaburamad ideed.

Harmony jätkab küündimatu vampiiri rollis, pakkudes meile mitmeid koomilisi momente, Buffy saab uue treeningsaali, Tara aga vaatab üha murelikumalt, kuidas Willow igal võimalikul ja võimatul juhul maagia pakutavaid lihtsaid lahendusi eelistab. Aru kaotanud on Riley-kesksusest hoolimata üllatavalt hea osa. 9/10

Buffy: Te olete nagu haldjast ristiema, jõuluvana ja Q ühes isikus. (Paus) Bondi Q, mitte Star Treki Q.