Vampiiritapja Buffy viienda hooaja 5. osas aimab Buffy, et Dawn pole päris see, kellena tundub, saades lõpuks teada, millisest puust tema õde tegelikult tehtud on. Lisaks saabub Sunnydale’i mingit võtit otsiv tundmatu tugev naiskodanik (Clare Kramer).

Kodus ikka kõige parem, mille on kirjutanud Doug Petrie, jätkab Buffy ja Angeli käesoleva hooaja ülitugevate osade traditsiooni. Samuti on tegemist viienda hooaja pealiini suhtes üliolulise osaga, sest esiteks tutvustatakse meile avalikult hooaja põhivastast, kelleks on purunematu jumal Glory, kui nii nagu igaühel, on temalgi oma nõrkus, mis salamisi juba eelmises osas mängu toodi. Esialgu arenevad sündmused Glory suhtes aga võrdlemisi aeglaselt, näiteks ei saa “head” veel päris mitme osa vältel tema nimegi teada, mis Marki arvustusi kommenteerivaid inimesi mõistagi väga häirib.

Markist endast rääkides paistab, et Buffy viiendat ja Angeli teist hooaega vaadates on ta vist loobunud vähimastki lootusest, et heade ja veelgi paremate osade vahele võiks vahelduseks ära eksida mõni nõrgem. Juba mõnda aega võib tema lugudest lugeda üksnes vaimustunud hüüatusi teemal, kuidas kõik iga järgneva osaga aina paremaks läheb. Tema head meeleolu suudab rikkuda vaid Joyce’i salapärane haigus, mille vari ripub rängalt ka Kodus ikka kõige parema kohal. Ühest küljest on see mugav võimalus praktikant Beni liigseid küsimusi tekitamata pildis hoida, ent lõpuks selgub muidugi, et Marki hirmud pole sugugi alusetud. Teatud südantlõhestava hetkeni on jäänud täpselt kümme osa.

Tulles tagasi hooaja pealiini mõjutavate sündmuste juurde ei saa üle ega ümber faktist, et Buffyle paljastub Dawni tegelik identiteet. Ühtlasi petab käesolev osa manavate munkade seltskonda näidates kohe alguses tugevalt vaataja ootusi, sest kui Buffy viimati sarnase stseeniga algas, siis ilmus ekraanile tekst “Cortona, Itaalia, 1418”, nüüd aga: kaks kuud tagasi. Muuhulgas loodan väga, et pärast Mina, robot… sina, Jane’i ükski osa niimoodi ei alga, vastasel juhul on ämbrikolinat kõrgele-kaugele kuulda. See selleks, pärast teadasaamist, et Dawn polegi päriselt tema õde, muutub Buffy suhtumine temasse tunduvalt, kusjuures üllataval kombel paremuse poole. Tõenäoliselt suudab anonüümne munk (Ravil Isyanov) Buffyle hinge pugeda, nii nagu ta paljudele vaatajaile puges. Üllatav, et sedavõrd kõrvaline tegelane on osaline sarja ajaloo ühes liigutavamas stseenis, kuid see on suuresti näitleja teene. Surres on näitlejal võrdlemisi lihtne lootusetult üle pingutada, võtame või näiteks Pee-Wee Hermani tegevuse (mille leiab muuhulgas Youtube’ist) Vampiiritapja Buffyga juhuslikult sama nime kandvas täispikas mängufilmis. Linki ma täna ei lisa, see ei ole antud tegevuse jaoks tõepoolest õige aeg ega koht, kuid Isyanov väärib seda enam kiidusõnu.

Veel üks oluline areng Buffy viienda hooaja 5. osas on see, et Giles avab lõpuks oma võlukunstikaupade poe, mis annab talle järjekordse võimaluse välja näha nagu kloun. Kliendid ei saa esialgu tulema, pärast jällegi pidama, mis sunnib vastset poepidajat Anyale tööd pakkuma. Magic Box muutub peategelaste jaoks oluliseks kogunemise ja vanemate kolleegide, teisisõnu Gilesiga mõtete vahetamise kohaks, millest sari pärast kooliraamatukogu hävinemist kohutavalt puudust on tundnud. Veider on küll asjaolu, et tulevikus on see pood enam-vähem alati külastajatest tühi, välja arvatud siis, kui need käesoleva osa vaates ka mingit muud rolli etendavad, luues soodsa õhkkonna valgustkartvate teemade arutamiseks, ent eks selliste paratamatustega tuleb teleelus tahes-tahtmata leppida.

Spike osaleb Kodus ikka kõige paremas täpselt ühes stseenis, nagu leping nõuab, ent vaadake, millises. See väärib küll nii linki kui tõlget. 10/10

Buffy: Mida sa siin teed? Kuni viie sõnaga! Spike: Tulin. Korraks. Välja. Jalutama… Krõhva!