Palju kära ei millestki poster

Ülemöödunud nädalavahetusel toimus Austinis Joss Whedoni värske filmi USA esilinastus. Mina nii kaugele sõitma ei hakanud, käisin hoopis täpselt kuu aega tagasi ehk 23. veebruaril Euroopa esilinastusel Dublinis. Positiivsest küljest on Iirimaa Eestile oluliselt lähemal, negatiivsest küljest oli Dublinis kohal Whedon üksi, erinevalt Ameerikast, kus võis näha ka peaaegu kõiki filmis osalejaid. Nii ongi maailma kõige ilusam inimene Amy Acker mul endiselt oma silmaga nägemata.

Film, millest juttu (kui see mõnele ehk segaseks jäi), on niisiis Palju kära ei millestki (2012), originaalpealkirjaga Much Ado About Nothing, ning hoolimata asjaolust, et Dublini filmifestivali konferansjee Whedoni suure ähmiga ka nimetatud teose stsenaristiks kuulutas, on teksti autor antud juhul siiski mõneti tuntud näitekirjanik William Shakespeare. Palju kära ei millestki on üks neid Shakespeare’i teoseid, mis oli mulle seni täiesti tundmatu, nii et tema loomingu suuremad asjatundjad teavad näidendi sisu kahtlemata oluliselt paremini kui mina, kuid püüan selle mõne lausega ikkagi edasi anda.

Loo keskmes on kaks armastajapaari. Neist ühed, Benedick (Alexis Denisof) ja Beatrice (Amy Acker), teevad algul näo, et ei salli teineteist silmaotsaski, kuid teiste tegelaste osava manipuleerimise tulemusena jõuavad lõpuks arusaamisele, et on teineteise jaoks loodud. Teine armastajapaar, Claudio (Fran Kranz) ja Hero (Jillian Morgese) armastavad üksteist manipuleerimatagi, ent paha mees don Juan (Sean Maher) püüab nende armastusele kõigest väest kaikaid kodaratesse loopida. Lihtsalt niisama. Asjasse sekkuvad kaks kaheldava taibukusega korravalvurit, Koerputk (Nathan Fillion) ja Nuiam (Tom Lenk), kes muudavad olukorra pigem hullemaks. Oscari-võitja Armunud Shakespeare toob välja eduka komöödia põhitõed: segiaetud isiksused, kõik takistused ületav armastus, õnnelik lõpp ja koer. Koera ei meenu, aga kõik muu on justkui olemas. Whedonile ebatüüpiliselt jäävad kõik tegelased lõpuks ellu. Eks tuleb siingi süüdistada Shakespeare’i, teadis ta ju hästi, et: lõpp hea, kõik hea.

Whedon toob Shakespeare’i näidendi tegevuse keskaegsest Messinast tänapäeva Los Angelesse, mis võimaldas kõik filmida tema enda kodus ja oluliselt raha kokku hoida. Näitlejadki on Whedoni varasematest projektidest teada-tuntud, välja arvatud uustulnuk Jillian Morgese, kes jäi Whedonile silma statisti rollis. Kusjuures, ega konferansjee palju eksinudki, kui Whedonit stsenaristiks nimetas, sest filmi tugevused on suuresti Whedoni tugevused, nõrkused aga pigem algmaterjali nõrkus. Jah, Shakespeare on kirjutanud oluliselt paremaid näidendeid kui Palju kära ei millestki. Võib-olla on selle põhjus talle ebatüüpiline proosavorm, mis ei lase rütmil maksvusele pääseda ja värsivormis sõnaosavuse asemel tuleb leppida peamiselt kalambuuridega, mis aga tunduvad praeguses maailmas oluliselt vähem naljakad kui vanasti. Whedonil õnnestub seda probleemi suuresti, kuid mitte täielikult, varjata. Näiteks algab film mitu minutit kestva verbaalse tulevärgiga, mille jooksul polnud täissaalist kuulda turtsatuse poegagi. Ei tõota komöödia puhul just head. Arvan siiski, et mina polnud ainus, kellel tubli pool sellest tekstist kõrvust mööda läks, kuna selliste sõnade nagu thou, hither, ere, wherefore jne ümberpanemine tänapäeva inimesele arusaadavasse keelde nõuab teatavat sisseelamist. Siis aga pääses naer paisu tagant valla ja edasine vaatamine oli juba puhas nauding. Oli kohti, mis ainult mulle naljakad näisid, kuid tunduvalt enam neid, mille puhul terve saar suure häälega irvitas, kaasa arvatud üks poliitiliselt äärmiselt ebakorrektne nali. Suurimad naerupahvakud tõi kusjuures kaasa just Whedoni tõlgendus tekstist, mitte tekst ise. Siinkohal ei tahaks ma liiga palju reeta, et igaühel avaneks filmi vaadates võimalus ise selles veenduda. Vaadake parem reklaamklippi, millest pole õnneks võimalik eriti midagi välja lugeda.

Mõni sõna näitlejatöödest. Ennast korrates peab ütlema, et filmis löövad kaasa mitmed Whedoni stampnäitlejad nagu Amy Acker, Tom Lenk, Fran Kranz jne. Neile lisanduvad mõned stampnäitlejad, keda Metsamajakeses polnud (Nathan Fillion ja Alexis Denisof), aga ka tuttavad näod, kelle jaoks Palju kära ei millestki on teine koostöö Whedoniga: Sean Maher, Reed Diamond, Clark Gregg. Piiratud võimalusi arvestades ütleksin, et kõik saavad kenasti hakkama. Kriitikat on kostnud näiteks Alexis Denisofi kohta, aga kui Nukumajakeses kriipis tema monotoonne hääletoon tõesti pisut kõrva, siis siin ma seda küll ei märganud. Vahest olin naermisega liialt ametis. Sageli kiidetakse Nathan Fillioni Koerputke, kuid minule jättis kahest korravalvurist üllataval kombel parema mulje hoopis Tom Lenk, kes seni on vaatamisel olnud pigem segav tegur. Koerputk ja Kapten Haamer ei erine teineteisest ju ülemäära palju, aga Nuiam oli kuidagi teistsugune hädavares kui Tom Lenki… tavaline hädavares. Kui peaksin parima rollisoorituse kandidaadid nimeliselt välja tooma, siis jääksid lõpuks sõelale Reed Diamond ja Fran Kranz. Aga eks sellega ole sama lugu, mis Kubricku filmidega: arvamusi on rohkem kui inimesi. Filmi uuesti vaadates jõuaksin võib-olla teistsuguse tulemuseni.

Lisaks peab mainima, et Palju kära ei millestki on mustvalge film. Dublinis püüti seda koguni klassikalise film noir’ žanri esindajatega võrrelda, aga minu meelest jääb see neile alla ühel olulisel põhjusel: see tundub kuidagi vähem mustvalge kui ennemuistse aja mustvalged filmid, pigem on kõik ühtlaselt hall. Ei saagi aru, kas selle tingib digikaamera kasutamine või Lõuna-California loodus, sest maskeeri kõrbe kuidas tahad, kõrb jääb kõrbeks. Midagi on igatahes mäda.

Kokkuvõtteks: kui kellelgi avaneb võimalus Joss Whedoni uut filmi kusagil näha, siis soovitan seda kindlasti kasutada. Ühe väikese-eelarvelise Shakespeare’i ekraniseeringu tulek Eesti kinodesse on võrdlemisi kahtlane, olgu selle lavastaja hetkel pealegi kassatulu poolest edukaim režissöör, kelle nimi pole James Cameron. Ent juhtunud on veidramaidki asju: oli ju Eesti üks väheseid Euroopa riike, kus Serenity kinolinale jõudis. Iial ei tea, mida tulevik toob, seega hoidkem silmad-kõrvad lahti. 8/10