Kõik, kes arvasid, et Ameerika-reisi esimese päeva kirjeldus saab olema ülipõnev, kahjuks eksisid, sest esmalt tuleb sinna kohale jõuda, mis võttiski paraku terve päeva. Ettenägelikult valisin ma lahkumiseks piisavalt hilise kellaaja, et end enne reisi korralikult välja puhata. Tegelikult ostsin muidugi kõige odavamad piletid, mida sai, ja ajaga lihtsalt vedas, aga kes siis seda tunnistab. Nojah, igatahes tähendas see lendamist Poola firma LOT lennukite pardal, vahemaandumisega Varssavis. Juba Tallinna lennujaamas sain aimu, et turvanõuded on viimasel ajal üsna käest ära läinud. Selleks, et metalliotsijast läbi pääseda, pidin ära võtma nii püksirihma kui ka kingad, sest ilmselt sisaldub neiski metalli. Nii jätkates poleks üldse ime, kui varsti peavad kõik lennukile pääsemiseks ennast aluspesu väele võtma. Ajas ette rutates võib öelda, et osades lennujaamades pakutakse väravast läbi minekuks kingade asemele vanu häid siniseid kilesusse, aga kingalusikat nende jalga tagasi saamiseks ei paku sulle keegi.

Tallinnas läks turvakadalipu läbimine siiski kergelt ja varsti pärast kella kahte istusin lennukis, mis imekombel väljus veidi enne ettenähtud aega. Minu jaoks oli esmakordne, et Tallinnast välja lennates paistis päike ja ilm oli ka muidu ilus. Seda ilu jätkus umbes Läti piirini, aga sellest piisas, tõdemaks, et Eesti on ikka üks väga kaunis koht ja me peaksime olema õnnelikud, et saame siin elada. Uuesti ajas ette rutates tuleb tunnistada, et reisi jooksul nägin palju ilusat ja maailmas on üldse väga palju kaunist, kui osata seda näha.

Tallinna Lennujaam

Varssavisse jõudsime planeeritust väheke varem, sest mäletatavasti startisime samuti varem. Varssavis pidin enne rahvusvahelisse terminali pääsemist mingile ametnikule ütlema, kus ma USA-s peatun ja tema sisestas selle kohusetundlikult arvutisse. Infoajastu, halloo?! Tallinnas ma juba ütlesin seda, kui reisibüroos käisin. Turvajärjekorrad olid Varssavis oluliselt pikemad kui Eestis, seetõttu oli pooleteisttunnine ooteaeg kahe lennu vahel täiesti õige pikkusega, ei liiga pikk ega lühike. Väljalend jäi mõnevõrra hiljaks, aga muid viperusi Varssavis õnneks ette ei tulnud ja reis jätkus plaanipäraselt New Yorgi suunas. Mul oli tõsiseid kahtlusi, kuidas ma lennukis vastu pean, sest mu seni pikim lend oli kestnud veidi üle kolme tunni (ja isegi see viskas tõsiselt üle), aga praegune lend pidi kestma peaaegu kümme tundi. Õnneks jätkus reisi jooksul piisavalt tegevust: kaks korda pakuti meile saepurumaitselist toitu, kaks korda näidati filmi, vahepeal lugesin raamatut või vahtisin niisama aknast välja. Lennureisidel näidatavad filmid on muidugi õudus kuubis: sinna minnes nägime kõigepealt filmi pealkirjaga License To Wed, millest suurem osa eestlasi pole õnneks midagi kuulnud. Uskuge, teil veab. Teine film oli küll mõnevõrra parem: Armastuse retsept (No Reservations). Paraku olin ma seda juba näinud ja uuesti vaadata ei viitsinud. Ahjaa, alustuseks esines meile videoekraanil hoopis kultusbänd Pet Shop Boys oma viimase kavaga. Nii et kuidagimoodi õnnestus need kümme tundi üle elada. Veidi enne maandumist pisteti meile pihku ilusad poolakeelsed blanketid, mis tuli ära täita ja lennuväljal immigratsiooniametnikule ulatada. Muuhulgas pidi sellele kirjutama oma peatuspaiga USA-s. Hmm, ma justkui oleks seda juba teinud ja mitte ühe korra. Kirjutasin sinna mõistagi kohusetundlikult uuesti 33-17 Greenpoint Avenue, Long Island City, NY 11101, nagu kõik varasemad korrad. Mida nad selle aadressiga peale oleksid hakanud, pole mul õrna aimugi, eriti kui arvestada, et peatusin seal ainult kahel ööl: esimesel pärast USA-sse saabumist ja viimasel enne tagasilendu.

Piiril probleeme ei tekkinud ja sain kenasti USA-sse sisse, kui mitte arvestada, et just minu ette sattus järjekorras üks umbkeelne poola vanatädi (mutt ei ole ju ilus öelda), kes ei jaganud millestki ööd ega mütsi, mistõttu pidin ootama, kuni teisest järjekorrast minu kõrval inimesed otsa saavad, enne kui mind jutule võeti. Seega olin üldse eelviimane, kes sealt minema pääses (poola tädi oli loomulikult viimane). Minu pagas jõudis koos minuga kenasti New Yorki ja ei läinud kuhugi ilma peale uitama, nagu ma kartsin. Kõik eelnenud aktsioonid pluss lennuki väike hilinemine tähendasid aga seda, et kell oli plaanitust rohkem ja tuli ahvikiirusel hotelli poole teele asuda. Kuna tegemist oli säästureisiga, siis tähendas see, et kasutan hotelli jõudmiseks kohaliku ühistranspordi teenuseid. Niisiis: lennujaamast AirTraini peale, sellega Jamaica jaama, kust ostsin 20 dollari eest Metrocardi, millega sõidu eest maksta (4 dollarit sai tasuta kauba peale, seega sain kokku sõita 24 dollari eest, mis, nagu tulevik näitab, oli ülimalt täpne arvestus). Siis edasi lifti ja mitu korrust allapoole, metrooliinile E, sellega hulk maad edasi Jackson Heightsi peatusse (mille tegelik nimi on muidugi hoopis Roosevelt), igavene hulk astmeid trepist üles (aga lift?) ja liinile 7, mis viis juba hotelli lähedusse. 33. tänava peatuses astusin metroost maha ja asusin jalgsi teele Best Western City View Motor Inn nimelise hotelli poole. Oma teisel viibimisel nimetatud majutusasutuses sain ka juhised, kuidas hotellist 40. tänava metroopeatusse minna, aga 33. tänava peatus tundub mulle vähemalt kaardi põhjal lähemal olevat.

Best Western City View Motor Inn

Kaart oli igatahes täpne ja vahemaad enam-vähem sellised, nagu ette kujutasin, nii et pärast mõningast astumist olingi kell 23.15 kohaliku aja järgi oma hotellitoas. Kui arvestada, et tegu peaks olema ikkagi säästuhotelliga, siis oli tuba viimase peal, sisaldades muuhulgas: voodit, öökappe, konditsioneeri, lauda, mitut tooli, mitut lampi, kummutit, kappi, telerit, DVD-mängijat, mikrolaineahju, kohvimasinat, külmkappi, triiklauda, triikrauda ja traadita Internetiühendust.

New Yorgi hotellituba 1

New Yorgi hotellituba 2

New Yorgi hotellituba 3

Hilise aja ning ajavahest tingitud tavalisest pikema päeva tõttu reisi esimesel päeval rohkem põnevaid sündmusi ei toimunud ja läksin hoopis magama.