Postmodernne Prometheus

May 15th, 2012

Angel – 2×04 – Puutumatu (Untouched)

Angeli teise hooaja 4. osas kohtavad Angel ja tema kolleegid naist, kes kasutab raskest olukorrast pääsemiseks telekineesi ehk nagu Wesley tabavalt ütleb, “võimet mõtte jõul asju liigutada”. Wolfram & Harti advokaadid hauvad nii Angeli kui salapärase naise suhtes omi plaane.

Puutumatu on stsenarist Mere Smithi debüüt sarjas Angel, kuid järjekordselt väga tugev debüüt. Osa lavastaja on küll Whedon ise, mis tähendab, et tema roll oli samuti piisavalt oluline, kuid ilmselgelt jäi ta Smithi panusega rahule, sest viimatimainitu kirjutas Angelile veel päris mitu osa, erinevalt mõnest teisest, kellele debüüt jäi ühtlasi tema viimaseks kaastööks Whedonile. Puutumatu keskmes on taas kord üks naiivne maatüdruk, sedapuhku Bethany-nimeline (Daisy McCrackin), kellel avalduvad telekineetilised võimed, mida ta paraku kontrollida ei suuda, muutes ta seega kaaskodanikele ohtlikuks. Lähenemine, et tema võimete taga peitub lapsepõlves kogetud isapoolne seksuaalne ahistamine, on ehk pisut liiga mugav, vahest isegi klišeehõnguline, ent kõigest hoolimata see töötab. Ühtlasi pakuvad sarja eriefektimeistrid meile sellega seoses võimsa stseeni, milles purunevad peaaegu kõik Angeli vastselt omandatud hotelli aknad. Kõrvalepõige: kas hotell oli kindlustatud või milliste vahendite arvelt Angel need märkimisväärsed purustused enne järgmistes osades toimuvat kõrvaldab?

Puutumatu vaatab jällegi korraks Wolfram & Harti kulisside taha. Kui Lindsey motiividest sai juba esimesel hooajal päris hea ülevaate, siis Lilah’ kanda on seni suuresti jäänud üsna üheplaaniline kurja advokaadi roll. Selles osas näidatakse teda esimest korda koduses õhkkonnas, osutub ju just tema Bethany ainsaks “sõbraks” selles kurjas linnas. Temaatiliselt on Puutumatu seega sarja avaosaga Ingli linn üsna sarnane, kuid lõpplahendus siiski pisut positiivsem. Lilah’st on tema suurest kurjusest hoolimata isegi kahju, kui Bethany ta lõpuks läbi näeb, kuid võib-olla poleks siiski pidanud anonüümseid kurjameid vaest tüdrukut ründama saatma. Samas on selge, et ka Lilah pole tegelikult läbinisti kuri, ehkki Lindsey sisemised kõhklused paistavad nüüd ja edaspidi paremini välja. Kõige kõhedam kuju Wolfram & Hartis on hoopis Holland Manners, kelle pealtnäha sõbraliku suhtumise taga võib hoomata midagi sootuks hullemat. Siin saab tõmmata paralleele Sunnydale’i nüüdseks juba ekslinnapeaga, ent kui too oli kuri pigem selleks, et meelt lahutada, siis Holland Manners nalja ei mõista. Kes teab, vahest saigi just see talle saatuslikuks, kuigi ega lõbusus, tuleb tunnistada, Sunnydale’i linnapead hukust ei päästnud.

Lindsey jätkab ühes Wolfram & Harti kolleegidega ka Angeli mõjutamist Darla kaasabil, ehkki endiselt jääb segaseks, mida nad konkreetselt saavutada loodavad. Markil tekkis muide täpselt sama küsimus, eks paistab, kui hästi tegijad sellele vastamisega toime tulevad. Wesleyle, Cordeliale, isegi Gunnile tundub Angeli pidev voodis vedelemine, ent sellest hoolimata üha rääbakam olek järjest kahtlasem, kuid veel jääb teadmata, mis seda põhjustab. Õnneks leiab Angel magamise vahelt vähemalt piisavalt aega, et Gunnile tehtava töö eest tasu pakkuda, mis tähendab, et temast saab ametlikult Angeli detektiivibüroo töötaja. 10/10

Lilah: Ta on vampiir, kas tead? Bethany: Veider.

May 14th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 5×04 – Aru kaotanud (Out Of My Mind)

Vampiiritapja Buffy viienda hooaja 4. osas selgub, et Polügoonil tehtud katsed on Riley tervisele jätnud oma jälje ja Sunnydale’i vajab arsti, kes suudaks ta jälle terveks ravida. Spike otsustab seda enda huvides ära kasutada.

Tehniliste probleemide tõttu, millel ma siinkohal lähemalt ei peatuks, polnud see sait mõnda aega laiemale avalikkusele kättesaadav ja üksnes iseendale polnud ka suurt mõtet kirjutada, seepärast olen vahepeal planeeritud graafikust paari nädalaga maha jäänud. Eks paistab, mis edasi saab, esialgu pole muude kohustuste tõttu loota, et jõuaksin üle ühe jutukese päevas kirjutada, kuid vahest õnnestub nädalavahetustel kaotatut pisutki tasa teha. Aga nüüd Buffyst.

Olen varemgi maininud, et sarja tegijad ei oska Riley tegelasega justkui suurt midagi peale hakata, eriti pärast seda, kui eelmise hooaja suur Polügooni-liin kokku tõmmati. See loobki olukorra, kus Buffys näib olevat mitu erinevat Rileyt, sõltuvalt sellest, kes parajasti stsenaariumi kirjutab. Aru kaotanud Riley on juba mõnda aega varjusurmas viibinud, kuid neljandalgi hooajal nägime vähemalt korra täpselt samasugust, irratsionaalselt käituvat Rileyt. Osa pealkiri tundub sellegipoolest pisut üle pingutatud ja päriselt toimuvaga on tal üsna vähe seost. Muidugi ei pruugi pealkiri üksnes Rileyle viidata, olulisi arenguid toimub ka mitme teise tegelasega, kuid nendest lähemalt allpool.

Riley liini käivitab tegelikult hoopis muu: Aru kaotanud jätkab Buffy ema haiguse teemat ja Joyce viiakse pärast ootamatut kokkuvarisemist, mille eel ei paistnud ta ka päris täpselt aru saavat, mida Dawn nende kodus teeb, haiglasse, kus püütakse välja selgitada, mis temaga konkreetselt toimub. Sellesuunalisi arenguid esialgu pole, kuid haigla annab võimaluse tutvustada meile uut tegelast, praktikant Beni (Charlie Weber). See on sarja tegijate poolt kaval lüke, on ju just Ben Vampiiritapja Buffy viienda hooaja põhikurjam, õigemini pool temast, kuid praegu ei viita sellele küll miski. Dawn mängib hoopis rahulikult Beni stetoskoobiga ja avastabki Riley südame töös ootamatud kõrvalekalded.

Kui Spike kuuleb Rileyt ravima saabuvast arstist, leiab ta, et käes on õige aeg oma peas leiduvast kiibist lahti saada. Õige kah, tema kahjutus muutub juba sedavõrd naeruväärseks, et mõte, kas ta ehk eelmainitud olulist infot enda huvides ära kasutada ei proovi, ei tule näiteks Buffyle enam pähegi. Kiibist lahti saada tal ei õnnestu, sest arst pole piisavalt pädev, küll aga avastab Spike midagi muud ja hullemat: esmakordselt on ta sunnitud tunnistama, et on möödapääsmatult Buffysse armunud. Marki pea kohale tekitas just see mõistagi enim küsimärke, kuid vihjed sellele on sarjas tegelikult algusest peale olemas olnud. Küllap on see suuresti Marstersi teene, sest mäletatavasti pidi ta esialgu osalema ainult mõnes teise hooaja osas, ent otsustas algusest peale rohkem mõista anda, kui paberil kirjas. Sellest aga algas juba tema veidralt positiivne läbisaamine Buffy emaga ning kõik muu. Spike’i tulevikuplaanides on ainult üks nõrk koht: Buffy näeb teda kui klouni, aga mitte armsamat. Siit hakkavad hargnema viienda hooaja jaburamad ideed.

Harmony jätkab küündimatu vampiiri rollis, pakkudes meile mitmeid koomilisi momente, Buffy saab uue treeningsaali, Tara aga vaatab üha murelikumalt, kuidas Willow igal võimalikul ja võimatul juhul maagia pakutavaid lihtsaid lahendusi eelistab. Aru kaotanud on Riley-kesksusest hoolimata üllatavalt hea osa. 9/10

Buffy: Te olete nagu haldjast ristiema, jõuluvana ja Q ühes isikus. (Paus) Bondi Q, mitte Star Treki Q.

April 29th, 2012

Angel – 2×03 – Esmamuljed (First Impressions)

Angeli teise hooaja 3. osas näeb Cordelia Gunni surmale viitavat nägemust. Kuna Angel ja Wesley on teadmata kadunud, langetab Cordelia ainuisikuliselt otsuse Gunn iga hinna eest päästa, kaalumata, kas ta soovibki päästmist.

Tänaseks kirjutiseks eeltööd tehes sain teada, et Esmamuljed on muuhulgas Jane Austeni klassikalise teose Uhkus ja eelarvamus (Pride And Prejudice) esialgne pealkiri. Kuna see on Angeli lühikese ajaloo jooksul juba teine otsene viide Austenile osa pealkirjas, siis jääb vägisi mulje, et keegi sarja autoritest on salajane Austeni austaja. Noh, umbes niimoodi, nagu nimitegelane on Barry Manilow’ austaja. See selleks, nii palju või vähe, kui mina Austeni teostest tean, võib nende süžee lühidalt kokku võtta sellega, et kaks inimest, kes esialgu üksteist silmaotsastki ei salli, lõpuks armuvad, ja kui nad ära pole surnud, elavad nad õnnelikult veel praegugi. Viitaks justkui sellele, et esmamulje võib petlik olla. Ehkki tegelikus elus selgub enamasti, et esmamulje oli täiesti õige, jääb raamatutest ja filmidest sageli tõepoolest teine pilt.

Täpselt nii läheb ka Esmamuljetes. Seda, et Gunnil jäi Angelist esmapilgul pisut vale mulje, teame juba eelmisest hooajast. Nüüd kordab ta oma viga Cordelia ja Wesley (eelkõige Cordelia) peal. Cordelia ise on esimese hooaja algusega võrreldes muidugi oluliselt muutunud, vaevalt ta aasta tagasi otsustanuks ihuüksi Gunni päästma tormata. Nii hakkabki Gunni suhtumine Angeli kaastöötajatesse vaikselt muutuma. Lisaks hindas Gunn valesti ka informaatorit, kes osutus lõpuks hoopis ise deemoniks. Tekib küsimus, kuidas nii halb inimestetundja Angeli alternatiivses Los Angeleses senini on ellu suutnud jääda. Aga ega Gunn pole ainus: Cordelia hindab Gunni täpselt samamoodi valesti, jõudes alles osa lõpuks järeldusele, et suurim oht Gunnile on Gunn ise.

Angel samas alustab oma unenägudes öiseid kohtumisi Darlaga, mis jätavad talle esmapilgul samuti väga positiivse mulje, kuid kuna Angel veedab seetõttu aina enam aega voodis, tuleb välja, et Wolfram & Hartil on õnnestunud ta suhteliselt edukalt neutraliseerida.

Mark oli Esmamuljetest mitmel põhjusel mõistagi väga vaimustunud, mina olen mitmel põhjusel jällegi tunduvalt vähem vaimustunud. Esiteks keskendub käesolev osa taas Gunnile, kes on tegijate püüdlustest hoolimata üsna üheplaaniline karakter. Gunni mustvalge maailmavaade muudab ta veelgi igavamaks ja isegi õe surm ei suuda tema tegelaskuju intrigeerivamaks muuta, ehkki Alonna nime mainimine osa korraks siiski elavdab. Teiseks võtavad Angeli ja Darla stseenid oma igavusega hoo täiesti maha, mistõttu oluline paljastus osa lõpus mõjub palju vähem efektselt, kui võiks. Kolmandaks näeme selles osas taas David Nabbitit, aga õnneks viimast korda. David Hermani arvutinohik on küll hästi mängitud, aga Angeli vaates lihtsalt ei tööta, nii et Hermani ajanappus, mis tema edasise osalemise välistas, tuli sarjale ainult kasuks. Vaatamist need puudujäägid samas otseselt ei häiri, mis seletab loetu põhjal ehk üsna üllatavat lõpphinnet.

Selle osa stsenarist on Shawn Ryan, kelle kaastöö Angelile piirdus teise hooajaga. Esmamuljed on esimene tema kirjutatud osa. Hiljem sai ta tuntuks kõrgelt koteeritud sarja Räpane Mackey (The Shield) idee autorina. 8/10

Angeli probleemid kiivriga

April 27th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 5×03 – Asendaja (The Replacement)

Vampiiritapja Buffy viienda hooaja kolmandas osas saabub Sunnydale’i deemon Toth (Michael Bailey Smith), kuid Buffyt tapma mõeldud lask läheb märgist mööda, tabades hoopis Xanderit. Järgmisel hommikul avastab Xander, et tema elu püüab omastada kuri teisik.

Üle hulga aja jõuab meie ette taas Xanderi-keskne osa, mille stsenarist on Jane Espenson, kelle puhul võib juba ette eeldada, et huumoril on Asendajas keskmisest suurem roll ja täpselt nii ongi. Mõnikord läheb Espenson oma naljadega teatavasti liiale, kuid selle osa puhul taoline lähenemine õnneks töötab; kui ei töötaks, oleks vaatamine üsna valus.

Asendajas näeme, et Xander hakkab lõpuks ometi täiskasvanuks saama: aitab keldris elamisest, kus Xander on sunnitud sõpradega pealt kuulama oma vanemate tülisid. Anya pealekäimisel otsustabki Xander otsida korteri ja isamaja keldrist igaveseks välja kolida. Esmapilgul kuri teisik aitab ametikõrgenduse saamise ja üürilepingule allakirjutamisega samuti Xanderi elu parema järje peale seada. Aeg toob selgust sellessegi, kes too kuri teisik tegelikult on: deemoni võlukepp jagas Xanderi isiksuse kaheks pooleks, millest üks sai kõik tema enesekindlad omadused, teine aga tema ebakindlama poole. Palju ütleb fakt, et toimuvat näidatakse just ebakindla Xanderi vaatevinklist, sest nõnda peab Xander ükskord endale tunnistama, et tegelikult on eneseusk ja -kindlus tema sees täiesti olemas, kui ta need üles suudab leida.

Päris mitmes stseenis näeme korraga kaht Xanderit ja asjaolu, et Nicholas Brendonil on kaksikvend Kelly Donovan, aitas eriefektide pealt oluliselt kokku hoida. Kes väga hoolega vaatab, peaks siiski suutma eristada, kumb on Nicholas, on ta ju seni osalenud sarja igas osas, seega vaatajale tuttav. Väike vihje: see, kes räägib, on Nicholas, välja arvatud juhul, kui Xanderid ütlevad midagi samal ajal.

Esmapilgul on Asendaja tüüpiline augutäide, mis sarja üldises arengus suurt rolli ei mängi. Sellegipoolest on siin kaks otsustava tähtsusega hetke. Neist esimene, mille olulisus ei jäänud märkamata ka Markil, on see, kui Riley tõdeb, et tema armastab küll Buffyt, kuid Buffy teda ei armasta. Seda taibanuna astub Riley allakäiguspiraalile, mis viib üsna ruttu tema lahkumiseni sarjast. Teine oluline moment, mis esmavaatajale võib tunduda vaid humoorikas kõrvalepõige, on Buffy ema peavalu. Joss Whedoni nimeline traagiliste sündmuste generaator kogub vaikselt tuure. Kolmas, hetkel vähemoluline areng näitab, kuidas Spike’i huvi Tapja vastu muutub järk-järgult ebatervemaks.

Kuigi tänane jutuke on pigem sündmuste kirjeldus kui selline ülevaade, millega rahule võiks jääda, tähendab algav õudusfilmifestival, et tuleb leppida sellega, mis on, ja ülearu mitte kurta. 9/10

Giles: Ma ju ütlesin: “Püha taevas!” Buffy: Sa ütled seda kogu aeg. Giles: Ja see on alati oluline.

April 26th, 2012

Angel – 2×02 – Kas te kuulute või olete kunagi kuulunud… (Are You Now Or Have You Ever Been)

Angeli teise hooaja 2. osas näeme, millega tegeles Angel 1952. aastal, mil makartismilaine Ameerika Ühendriikides oli haripunktis. Angeli kidakeelsuse tõttu peavad Wesley ja Cordelia vanade ajaleheartiklite põhjal ise pildi kokku panema.

Selle osa stsenarist on Tim Minear ja regulaarsed lugejad ilmselt juba aimavad, kuhupoole tänane jutt tüürima hakkab. Pole midagi öelda, Mineari käsikiri on järjekordselt suurepärane. Ühtlasi erineb see oluliselt senistest osadest, mis vaiksetest momentidest hoolimata olid suuresti siiski märulile orienteeritud. Ehkki Angel töötab juba mõnda aega vähemalt nime poolest eradetektiivina, on käesolev osa esimene, mis vastab klassikalise detektiivifilmi kirjeldusele. Suurem osa tegevusest toimub möödunud sajandi 50-ndatel aastatel ning osa isegi oleks justkui 50-ndatest pärit, ainult värviline (ja laiekraanformaadis), mistõttu termin film noir pole päris kohane. Samuti sisaldab käsikiri ohtralt viiteid tuntumatele selle ajastu filmidele, näiteks Hitchcocki teostele ja Põhjuseta mässajale (Rebel Without A Cause), milles James Dean tegi oma lühikese elu kuulsaima rolli. Tegevus on aeglane, võiks isegi öelda, et loid, ent miskipärast paeluv, ehkki Angel pühendab märkimisväärse osa oma ajast lihtsalt hotelli mööda tuiamisele.

Angel kui sari kipub üldiselt tegeliku eluga vähem otseseid paralleele tõmbama kui Buffy, kuid selles osas valitseb väiksemal skaalal seesama ebaterve paranoia õhkkond, mis möödunud sajandi 40-ndate lõpus ja 50-ndate esimesel poolel painas kogu Ameerikat. Viitab ju osa pealkirigi senaator McCarthy kurikuulsale küsimusele “Kas te kuulute või olete kunagi kuulunud Ameerika Ühendriikide Kommunistlikku Parteisse?”, mis rikkus omal ajal nii mõnegi elu. Vähemal määral puudutatakse ka rassismi- ja segregatsioonitemaatikat. Tänaseks päevaks on nii makartism kui rassism otsustavalt hukka mõistetud, kuid tollal tundus see täiesti mõistlik lähenemine. Veider on see, et ulatuslikust nõiajahist hoolimata suutsid mõned spioonid vaenlase tagalas pikki aastaid tegutseda. Väikese kõrvalepõikena lisan, et viimasel ajal jääb vägisi mulje, justkui oleks sarnane paranoia ajastu kaugele Ameerikamaale jälle tagasi jõudnud, seega on Kas te kuulute või olete kunagi kuulunud… tänaselgi päeval täiesti kohane vaatamine.

Ühtlasi näeme selles osas, et vahepealsed aastad hinge taasleidmise järel on Angel veetnud apaatselt, pealtvaataja rollis. Miski peab ta aga tegutsema sundima ja nagu ütlesid juba vanad prantslased: otsige naist. Poolkogemata satub tema hotellituppa noor ja kaunis Judy (Melissa Marsala), kes lasti segregatsioonipoliitika tõttu pangast lahti ning varastas sealt seejärel suurema rahasumma. Angel otsustab teda aidata, kuid kuna hotellis elav paranoiadeemon on vahepeal kõik üksteise vastu üles ässitanud, peab ta inimestes, sealhulgas Judys, tõsiselt pettuma. Sellest algabki Angeli allakäik, mis ta lõpuks New Yorgi rentslitest rotte otsima viib ja kust Whistler ta leiab. Kui Internet ja targad raamatud ei valeta, siis mängib paranoiadeemonit Tähevärav SG-1-st (Stargate SG-1) tuttav Tony Amendola, kelle nime tiitritest ei leia. Raamatupoe omanikku Denverit (Brett Rickaby) näeme hiljem aga veel ühes osas, kuigi teise näitleja kehastuses.

Mark arvas oma arvustuses, et Kas te kuulute või olete kunagi kuulunud… näitab, kui palju Angel vahepealse poole sajandiga muutunud on. Kui toona jättis ta hotellikülastajad süümepiinadeta deemoni meelevalda, siis nüüd otsustab ta tehtu heastada ja deemoniga arved õiendada. Nojah, kõigest kümmekond osa tulebki veel oodata, enne kui selgub, et vahest polegi Angel nende aastatega nii väga muutunud.

Osa lõpplahendus, näiteks fakt, et Judy on kogu vahepealse aja hotellis elanud, tundub küll päris uskumatu, mistõttu kaalusin põgusalt hinde langetamist, aga lõpuks siiski plussid võidutsesid. Pealegi peab Tim Minear seda ise parimaks enda kirjutatud Angeli osaks. Kuidas saaksingi talle vastu vaielda? 10/10

Wesley: Mind on omal ajal paljudes pattudes süüdistatud, kuid paranoilisus nende hulka küll ei kuulu. Kui seda just tagaselja ei räägita…

April 24th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 5×02 – Tõeline mina (Real Me)

Vampiiritapja Buffy viienda hooaja 2. osas nägelevad Buffy ja Dawn omavahel. Dawn leiab, et teda koheldakse nagu last, Buffy jällegi on tüdinud, et peab kogu aeg Dawni kantseldama ega saa tapmisele ning treeningutele pühenduda.

David Fury on oma eelmise etteaste halva vormi minetanud ja Tõeline mina on hooaja avaosaga võrreldes tubli samm edasi. Buffy Dracula vastu viimane minut oli esimene kord, mil vaataja Dawni ekraanil nägi, sestap on loogiline, et kohe järgmine osa käsitleb asju Dawni vaatevinklist. Vastavalt muutusid ka sarja algustiitrid, kuhu ilmus Michelle Trachtenbergi nimi. Need, kes lootsid selgust saada, kust see Dawn täpselt välja kargas, pidid käesolevas osas aga pettuma, sest kõik märgid näitasid, justkui oleks Dawn sünnist saadik Buffy õde olnud ja viimane kui üks tegelane täpselt nii arvabki. Nojah, võib-olla mitte päris viimane kui üks: vahepeal näeme hullu vanameest, kelle tekstis võib peituda rohkem, kui pealtnäha paistab. Marki leheküljel pidasid paljud kommentaatorid endiselt vajalikuks teeselda, justkui oleks Dawn algusest peale sarjas osalenud. Tore on, aga see nali muutus tüütuks juba eelmise osa puhul, olles oma aja ammu ära elanud.

Ilmselt on Tõeline mina üks põhjusi, miks Dawni tegelaskuju paljudele ei meeldi ja tõele au andes tuleb tunnistada, et ega ta siin peale vingumise ja käkikeeramise suurt muud ei teegi, ent lähenedes asjadele vaatevinklist, et Dawn on tõepoolest Buffy noorem õde, võib tema vingumist täiesti mõista. Samuti pole üllatav, et Dawn tunneb erilist kiindumust just Xanderi vastu. See tunne on vastastikune, sest erinevalt Buffyst ja Willow’st puuduvad neil üleloomulikud võimed, mida kurjuse vastu võitlemisel kasutada saaks. Eelmiste vaatamiste käigus Dawn mulle ülemäära negatiivsest küljest meelde ei jäänud, vaatame, kas see mulje seekordki säilib, kuigi tema osaks jääb edaspidigi põhiliselt vingumine ja käkikeeramine.

Ega Buffygi suhtumine väga vingumisest erine ja nii nagu Dawni, võib tedagi mõista. Eks ole ta ju tõepoolest kogu elu (vaevalt küll, kui hästi järele mõelda ja eelmisi hooaegu meelde tuletada) pidanud Dawni lapsehoidja olema ning jälgima, et ta vampiiride või muude kollide ohvriks ei langeks. Natuke häirib, et sündmuste käivitajana kasutatakse Tõelises minus kulunud klišeed, kus inimene kuuleb juhuslikult pealt tema jaoks kõige ebameeldivamaid lauseid ja tormab kõneleja meelemuutust kuulmata minema. Oma vingumisannuse täidab ka Joyce, seega võib selle osa põhjal jääda mulje, et kõik Summersi pere naised ongi suured vingujad. Enamasti see nii ei ole.

Üle hulga aja ilmutab end Harmony, kes on vahepeal tegelenud enese harimisega ja kogunud endale väikese seltskonna käsilasi, kellel on küll raskusi tema autoriteedi tunnustamisega. See võib olla seotud asjaoluga, et Harmony pole ajaloo taibukaim vampiir. See-eest meeldivad talle väga ükssarvikud, mida mainisin viimati Metsamajakese (The Cabin In The Woods) arvustuses, ja üks kaalukam isend mängib käesolevas osas üsna olulist rolli. Samuti mainisin Metsamajakesest rääkides, et selles löövad kaasa mitmed Whedoni stampnäitlejad, nagu Amy Acker, Tom Lenk, Fran Kranz jne, kuid päris palju Buffy ja Angeli osi on juba vaadatud ning seni pole nimetatud tegelasi näha olnud. Esimesena ilmub välja Tom Lenk, kes mängib Tõelises minus Harmony käsilast. See ei ole roll, milles ta enamikule Buffy austajaist meelde jäi, aga täpselt nii nagu Andy Hallett, pidi ka Tom Lenk esmalt üles astuma vähemtähtsa tegelasena. Tõsi, erinevalt Hallettist on tal siiski mõni repliik.

Tõelises minus toimus veel üks oluline areng: Giles otsustas osta võlukunstipoe, mille eelmine omanik enneaegselt elavate kirjast lahkus. Nüüd on peategelastel, keda selles osas korduvalt Scoobie’deks kutsutakse, uus kogunemispaik ja Giles saab oma korteris rahus aega veeta. Joyce aga on vahepeal vist teada saanud, milles Willow ja Tara loitsimine tegelikult seisneb. Eelmises osas ei paistnud ta seda teadvat. 9/10

Buffy: Kui igav sul eelmisel aastal oli? Giles: Ma vaatasin koos Spike’iga Kirgi. Ärme sellest enam kunagi räägi.

April 23rd, 2012

Angel – 2×01 – Kohtupäev (Judgment)

Angeli teise hooaja avaosas teeb sarja nimitegelane vale otsuse, olles seepärast sunnitud kaitsma rasedat naist (Justina Machado), kelle veel sündimata laps mängib ebamäärases tulevikus olulist rolli. Õilsa eesmärgi nimel peab Angel tegema midagi sellist, mida ta kunagi varem pole teinud.

Angeli teise hooaja avalöök on märksa tugevam kui Buffy vastava hooaja algus. Pole ka imekspandav, arvestades, et kui mälu alt ei vea, peaks teine hooaeg olema Angeli parim. Vähemasti arvavad niimoodi väga paljud ja sama mulje on jäänud mullegi, ehkki seisukohtadel on omadus aja jooksul muutuda. Marki lehel läksid arvamused Kohtupäeva suhtes lahku: Mark ise ja paljud teised leidsid, nagu minagi, et tegu on väga tugeva osaga, mõned aga nii positiivselt meelestatud polnud. Kriitika, et rasedat naist ja keskaegset tribunali puudutav põhiliin ei ole kuigi huvitav, pole päris õhust võetud, kuid muu tegevus kompenseerib selle, vähemalt minu jaoks.

Ilmselt on asi selles, et Kohtupäev ei püüagi end tõsiselt võtta. Vaatame, kuidas see osa algab: ekraanile ilmub kurjakuulutava välimusega roheline deemon (Andy Hallett)… ja hakkab tapatöö asemel esitama Gloria Gaynori surematut hitti I Will Survive. Vahetult selle järel marsib peategelaste tõsine kolmik läbi peeglitest palistatud jõusaali, ajades nurja tagaruumides toimunud ohvrirituaali. Ja nii edasi. Asjaolu, et Angel tapab kogemata “hea” deemoni, tõmbab naljaviskamisele muidugi mõneks hetkeks piduri peale, kuid varsti on tema enda kord lauluga üles astuda. Pealegi, kuidas oleks võimalik unustada Los Angelese kesklinnas toimunud piigivõitlust?

Originaal paitab muidugi pisut enam kõrvu.

Tegevuspaik, mida meile kohe alguses tutvustatakse ja mis teise hooaja sündmustes olulist rolli mängib, on deemonite karaokebaar Caritas, mida peab juba mainitud roheline deemon Lorne. Lorne ei ole tegelikult Andy Halletti jaoks esimene kord Whedoni sarjas üles astuda, Buffy neljanda hooaja osas Vaikus võib teda samuti vilksamisi näha, kuid selleks peab väga hästi teadma, kuhu vaadata. Kahjuks polnud saatus Andy Halletti vastu lahke ja juba 2009. aastal lahkus ta meie hulgast. Kui Glenn Quinn oli oma valikutes ise süüdi, siis Halletti viis niivõrd varakult teise ilma haige süda. Paneb tõsiselt mõtlema, eriti kui arvestada, et oleme samal aastal sündinud.

Veel näitlejatest. Alates sellest osast on algustiitrites Gunni mängiv J. August Richards. Mitme-setme aja pärast jõuab sinna ka Andy Hallett, kuid tema peab seda veel üsna kaua ootama. Lisaks löövad Kohtupäevas taas kaasa Christian Kane (Lindsey), Stephanie Romanov (Lilah) ja Julie Benz (Darla), kuigi põhiliiniga nad seotud pole. Lorne’i kõrval jõuab Kohtupäevas esmakordselt ekraanile veel üks uus tegelane, hädine deemon Merl (Matthew James), keda Angel füüsilise vägivallaga ähvardades sageli info hankimiseks kasutab.

Angeli teine hooaeg toob endaga kaasa veel ühe olulise muudatuse: sari anti DVD-l välja laiekraanformaadis. Näiteks Buffy jäi kuni lõpuni truuks vanale heale 4:3-formaadile, üks erand, millest tuleb eraldi juttu, kui õige aeg käes, välja arvatud. Nende jaoks, kes on vaadanud 2. regiooni (Euroopa) DVD-sid, võib see tunduda üllatav, sest Euroopa DVD-del on Buffy alates neljandast hooajast laiekraanformaadis, mis tähendab, et pildis võib näha elemente, mis pole vaatamiseks mõeldud. Sama häda kummitab ka Angeli käesoleva hooaja DVD-sid, sest filmima hakati laiekraanformaadis alles alates kolmandast hooajast.

Kohtupäev on osa, mille hinne kõikus taas kahevahel, kuni kaalukauss lõpuks otsustavalt ühele poole kaldus. Kallutajaks ei keegi muu kui salapärane külalisesineja. Teist osa järjest teeb Angel vaatajale üllatuse, jättes olulise osatäitja nime lõpuni saladuseks. Selleks külalisesinejaks on Faith ja tema stseen Kohtupäevas, kus jääb kõlama mõte, et okkaline on tee püha tõe juurde, kahtlemata üks Faithi tugevamaid ja vahest ka üks sarja tugevamaid. Kahjuks kaob Faith nüüd “lõpmata pikaks ajaks”, kui kasutada Ned Alleyni sõnu Armunud Shakespeare’ist (Shakespeare In Love). 10/10

Angel: On kolm asja, mida ma ei tee: ma ei päevita, ma ei käi kohtamas ja ma ei laula avalikus kohas.

April 20th, 2012

Vampiiritapja Buffy – 5×01 – Buffy Dracula vastu (Buffy Vs. Dracula)

Vampiiritapja Buffy viienda hooaja avaosa ei püüa meile tünga teha ja selles toimubki pealkirjas nimetatud vastasseis. Piigid peavad ristama tegelik elu ja legend, maagia ja mütoloogia… Liiga ülespuhutud? Dracula müüt ongi ülespuhutud.

Marti Noxoni kirjutatud Buffy Dracula vastu on veider idee ja veelgi veidram osa hooaega sisse juhatama. Suurem konflikt sai küll juba neljanda hooaja eelviimase osaga läbi ning selles osas ta veel uuesti ei alga, kui viimast minutit mitte arvestada, seega jätkab Buffy Dracula vastu omal moel samast kohast, kus eelmine hooaeg lõppes, ent kuidagimoodi ei pääse mööda faktist, et suures plaanis ei mängi tema sündmused mingit rolli. Samuti ei taha kõigile teada-tuntud krahv Dracula (Rudolf Martin) sugugi Vampiiritapja Buffy raamidesse sobituda: ta magab kirstus, suudab muutuda nahkhiireks, hundiks või uduks, vai südamesse teda ei tapa jne. Pimeduse Vürsti tõsiseltvõetavust ei aita suurendada ka Martini üli-camp esitus ja koolnumeik.

Sellegipoolest seab Dracula Buffy ette hulga lahendamist nõudvaid probleeme, millega tal järgmiste hooaegade vältel tegeleda tuleb. Neist olulisim on kahtlus, et vampiiritapja vägi ei pruugi sugugi pärineda millestki heast, vaid hoopis kurjusest, nagu andis mõista juba Esimene Tapja Rahututes. Ühtlasi annab Buffy soov seda jõudu lähemalt tundma õppida Gilesile hea ettekäände loobuda Inglismaale tagasi minekust, mis tal juba mõnda aega mõttes mõlkunud on. Neljandal hooajal ei osatud Gilesi karakteriga mäletatavasti suurt midagi peale hakata, kui too Ethan Rayne’iga osa välja arvata. Suurema osa ülejäänud ajast passis ta lihtsalt kodus, lootes, et ehk juhtub midagi. Võimalik, et Anthony Stewart Head oli selleks hetkeks juba teatanud soovist pereliikmetega rohkem aega veeta, sest järgmisel hooajal lahkub ta tõepoolest sarja algustiitritest, ehkki lööb endiselt päris paljudes osades külalisena kaasa.

Kui jutt juba näitlejate peale läks, siis Buffys Dracula vastu jõuab pidulikult algustiitritesse Emma Caulfield, kes mängib teatavasti eksdeemon Anyat. Ühtlasi on Buffy Dracula vastu esimene ja viimane kord, mil algustiitrid täpselt sellised välja näevad, sest järgmise osaga kaasneb juba järgmine muudatus. Tarat mängival Amber Bensonil nii hästi ei läinud, tema peab oma pidulikku hetke veel päris pikalt ootama, ehkki mitte nii kaua kui mõned teised. Kahjuks ei antud Bensonile aega väga pikalt rõõmu tunda, ent paistab, et mõte läks kusagile uitama ja olen taas ajast ette rutanud.

Näib, et Marti Noxon on vähemalt mõneks ajaks avastanud huumorisoone, kui ta seda just Whedoni käest ei laenanud, mistõttu võiks kiita veel mitmeid peamiselt Xanderiga seotud naljakaid momente, kuid tegelikult on selle osa eesmärk üks: tema viimane minut. Viimasel minutil saab vaataja teada, et Buffy polegi enam pere ainus laps, vaid kusagilt on talle tekkinud õde (Michelle Trachtenberg). Ja mitte lihtsalt õde, aga juba päris suur, teismeline õde. Seda ei peetud ilmselt nii suureks üllatuseks kui Darla taaselustamist Angelis, sest Trachtenbergi nime näidatakse meile kohe osa alguses, mitte lõpus. Kuu pealt kukkunud vaatajal pole enne osa nägemist muidugi vähimatki aimu, keda ta mängida võiks, pealegi on Trachtenbergi nimi arvatavasti hetkeks, mil ta end viimaks ekraanil ilmutab, niikuinii peast pühitud.

Loomulikult põhjustas Buffy õe Dawni salapärane ilmumine esmavaatajates tõsist hämmingut, nagu Marki arvustusest ja teiste vaatajate kommentaaridest välja lugeda võis. Suur hulk fänne arvas muidugi, et väga hea idee on teeselda, justkui oleks Dawn aegade algusest sarjas kaasa löönud ning kõiki uusi vaatajaid lihtsalt ootamatu mälukaotus tabanud. Minu meelest pole see kõige naljakam moodus aega veeta, aga igaühele oma. Eks Mark ole ise samuti süüdi, analüüsis ta ju hiljuti oma lugemislehel klassikalist lugu tõelisest armastusest ja suurtest seiklustest, mil nimeks Printsessist pruut (The Princess Bride), ja kiitis ülevoolavalt S. Morgensterni suurepärast jutuvestjaoskust. Mida külvad, seda lõikad. 7/10

Xander: Ma olen tüdinud olemast igaühe pepupärdik!

April 19th, 2012

Metsamajake (The Cabin In The Woods)

Käes on lubatud boonuspostituse aeg. Tagasivaated rohkem kui kümne aasta taha, mil valmisid Buffy ja Angel, on iseenesest toredad küll, aga vahepeal on palju vett merre voolanud. Kui mõned aastad tagasi tabas Joss Whedonit loominguline ikaldus, mistõttu tema produktsioonifirma Mutant Enemy oli sunnitud vahepeal koguni uksed sulgema, siis nüüd tuleb Whedoni sulest jälle loomingut nagu Vändrast saelaudu. Näiteks jõuab nädala-paari pärast kinodesse suurfilm Tasujad (The Avengers), samuti peaks purgis olema Shakespeare’i ekraniseering Palju kära eimillestki (Much Ado About Nothing), milles löövad kaasa mitmed Whedoni stampnäitlejad nagu Amy Acker, Tom Lenk, Fran Kranz jne, võtteid ootab veel üks käsikiri ning mitme filmi osas käivad läbirääkimised. Kuhugi peab mahtuma veel ka planeeritav järg Doktor Kohutava laulublogile (Dr. Horrible’s Sing-Along Blog), nii et tööd on tõesti palju.

Tulevaste suursaavutuste eel jõudis vaatajate ette aga Whedoni ja Drew Goddardi koostöös valminud Metsamajake (The Cabin In The Woods), mille võtted toimusid tegelikult juba 2009. aastal. Kui film oli enam-vähem valmis, otsustas levitaja MGM, et asi pole ikka päris õige, 3D on maailma parim leiutis ja film tuleb vaatajale lähemale tuua. Whedon otsustas halva mängu juures head nägu teha, ülistades samuti 3D toredust, kuid ridade vahelt võis välja lugeda, et see otsus nörritas teda ikka päris kõvasti, sest, olgem ausad, järeltöödeldud 3D pigem segab kinoelamust. Whedoni ja kinovaatajate õnneks läks MGM enne pankrotti, kui 3D-versioon valmis sai. Eks selles meepotis oli üks pisike tõrvatilk kah, filmil polnud enam levitajat, kuni Lions Gate (tehke, mis tahate, ma ei kirjuta seda kokku) selle üles korjas ja lõpuks kinodesse saatis.

Filmi näinuna tekib muidugi küsimus, kui palju on selles Whedoni ja kui palju Drew Goddardi panust. Mulle näib, et Metsamajake on pigem Goddardi lapsuke, sest seda seletamatut Whedoni hõngu on temas kuidagi vähevõitu. Näiteks Kiiruses (Speed), mille stsenarist on ametlikult Graham Yost, torkab see tunduvalt paremini silma. Goddard ise on noorusest hoolimata jõudnud teha kaastööd nii Buffyle kui Angelile, ent tema tuntuim töö on kahtlemata käsikiri J. J. Abramsi produtseeritud Ristikuvälule (Cloverfield): kompetentne, kuid mitte silmapaistev.

Millest Metsamajake siis räägib? Üldiselt on selle filmi puhul nii, et mida vähem temast enne vaatamist teada, seda parem. Žanriliselt on teda suhteliselt raske määratleda, mis Whedoni puhul pole mingi üllatus. Ütleme siis, et tegemist on õudusfilmi, komöödia, satiiri ja paroodia veidra seguga, milles löövad kaasa mitmed Whedoni stampnäitlejad nagu Amy Acker, Tom Lenk, Fran Kranz jne. Lisaks osaleb üks Whedoniga seotud üllatuskülaline, kes on filmides kahjuks viimasel ajal niivõrd sage üllatuskülaline, et kui ta samamoodi jätkab, siis ta varsti polegi enam üllatuskülaline. Patience Bruckneri kandvas rollis astub meie ette Silent Hillist tuttav Jodelle Ferland.

Fran Kranz, Chris Hemsworth ja Anna Hutchison filmis Metsamajake

Filmi idee on iseenesest lihtne: grupp noori sõidab üksildasse majakesse nädalalõppu veetma, kus hakkavad juhtuma asjad, mis sellistes majakestes tavaliselt juhtuvad. Vt näiteks Kurjuse raamat (The Evil Dead), Vale pööre (Wrong Turn), Viimane maja vasakul (Last House On The Left), Ma sülitan su hauale (I Spit On Your Grave) ja sada tuhat muud õudusfilmi. Kusagil on aga konks: kõike tunduvad jälgivat salapärased lipsustatud ja/või kitlites kodanikud. Miks?

Kui nüüd kellelegi tundub, et paljastasin olulise süžeepöörde, siis ärge muretsege, seda näidatakse kohe filmi alguses. Küll peaks Metsamajakest vähemalt kaks korda vaatama; teisel korral märkab palju asju, mida esmavaatamise käigus tähele ei osanud panna. Mina näiteks leidsin kinotõlkest päris mitu tõlkeviga, mida täpset konteksti teadmata ei osanudki esialgu veaks pidada.

Nüüd aga katsetan, kuidas vastpaigaldatud jubin töötab. Metsamajake sisaldab mitmeid Whedoni töödes korduvaid ideid, mida näeb juba Buffys. KES FILMI LÕPPU TEADA EI TAHA, JÄTKU SEE KOHT HEAGA VAHELE. ISE TEATE, MILLEGA RISKITE.

Spoiler Inside SelectShow

SIIT VÕIB EDASI LUGEDA. Metsamajake on veider film, mis pole just suur kunst, kuid vaevalt tegijad selle peale välja läksidki. Mina ütleksin siiski, et tegemist ei ole Whedoni tööde tippu kuuluva teosega, sest suurema osa ajast meenutab see liiga palju neid filme, mille üle nalja visata püütakse. Kui aga Whedon unustada ja võtta Metsamajakest kui tavalist ajuvaba õudusfilmi, siis pole talle vähimatki ette heita. 7/10

April 18th, 2012

Angel – 1×22 – Shanshu Los Angeleses (To Shanshu In L. A.)

Angeli 22. ehk esimese hooaja viimases osas hauvad Wolfram & Harti helgemad pead välja uue plaani Angeli ohu kõrvaldamiseks, mis tähendab, et tuleb likvideerida vahendajad tema suhetes Kõrgemate Võimudega: oraaklid ja Cordelia.

Vägisi näib, et sellele osale peaks andma kõrgema hinde, kui ma tegelikult annan. David Greenwalti kirjutatud-lavastatud Shanshu Los Angeleses liigutab sarja üldist liini suurte sammudega edasi, kuid tundub sellegipoolest kuidagi steriilne, sündmusi kaugusest jälgiv, millest on tingitud ka lõplik hinne. Pealkiri, mida pole üldse lihtne eesti keelde tõlkida, viitab sedapuhku filmile Elada ja surra Los Angeleses (To Live And Die In L. A.). Wesley selgitab nimelt välja, et pealkirjas esinev salapärane sõna shanshu tähendab korraga nii elu kui surma. Iseenesest päris kaval. Aberjiani ebaselge ettekuulutus hingega vampiirist mängib rolli sarja lõpuni, kuni lõpuks selgub, et vampiir, kellest räägitakse, pole üldse Angel, kuid vaevalt sarja tegijad tol hetkel nii kaugele ette näha oskasid.

Oraaklite surmast on natuke kahju, selle vähese ajaga, mis neile antud oli, suutsid nad end vähemalt mulle huvitavaks mängida. See, kuidas Vocah (Todd Stashwick) Cordeliat mõjutab, annab pisut märku, mis saatusel tulevikus Cordelia jaoks varuks on. Ka tavalised nägemused hakkavad Cordelialt üha enam lõivu nõudma, sest erinevalt Doyle’ist ei ole temas deemoni verd, kuid see probleem ootab Angelit ja tema kaastöötajaid alles ees.

Vocah on tegus deemon ja jõuab ühe osa jooksul palju. Muuhulgas laseb ta suure pauguga õhku Angeli büroo ja korteri. Wesley, kes sinna pahaaimamatult tagasi läks, saab samuti vigastada. Saatus pole Wesley vastu sugugi lahke: sai ta ju juba varem kaela haavata, armastuses tal samuti õnne ei ole, nüüd siis lisaks veel see plahvatus… Tegelikult vajasid Angeli tegijad lihtsalt avaramat võttepaika, milleks saab järgmisel hooajal mahajäetud hotell, kuhu jäädakse õige mitmeks aastaks. Samas oli sel väikesel kontoril oma võlu, nii et tema ekraanilt lahkumisest on ikka veidike kahju.

Shanshu Los Angeleses jätkab väga mustades toonides. Vahest oleks rõõmutu (inglise keeles bleak) isegi õigem väljend. Angelil pole näiteks erilist põhjust rõõmustada, sest Wesley ja Cordelia on mõlemad haigevoodis ning suhted Kate’iga lähevad päris nugade peale. Vaevalt et Lindseygi osa lõppedes kuigi õnnelik on, jääb ta ju meeleheitliku katse käigus Aberjiani ettekuulutusi enda valduses hoida ilma oma paremast käest. Pisut on võib-olla põhjust rahul olla Wolfram & Hartil, sest nende salapärast rituaali saadab edu. Osa lõpus näeme, kes on rituaali käigus surnuist tagasi toodud salapärane deemon: see pole keegi muu kui Darla. Asjal on veel üks konks, Darla polegi deemon, vaid hoopis inimene, kuid see selgub mõistagi alles järgmisel hooajal. Ühtlasi on Shanshu Los Angeleses esimene kord Buffy ja Angeli ajaloos, kui külalisesineja jäetakse saladuseks ning Julie Benzi nime ei näidata enne, kui osa lõpus.

Samuti alustab Shanshu Los Angeleses traditsiooni lõpetada Angeli hooaeg cliffhanger‘iga. Täpset cliffhanger‘i definitsiooni pole muidugi olemas, sellepärast ütleksin mina, et Angeli esimene, kolmas ja viies hooaeg lõppevad cliffhanger‘iga, teine ja neljas aga mitte eriti, ehkki lahtised teemad jäävad mõlemal juhul õhku. Täiesti teistsugune lähenemine võrreldes Buffyga, kus püüti lahtised otsad iga hooaja lõpus ikkagi enam-vähem kokku siduda, teise hooaja lõpp ehk välja arvatud. 8/10

Angeli esimene hooaeg oli kahtlemata eneseotsingute aeg, paljud osad on eraldiseisvad lood, mis kolmandaks-neljandaks hooajaks peaaegu täielikult kaovad, kuni viiendal jälle tagasi tekivad. Sellegipoolest hakkas juba sel hooajal välja kooruma sarja põhipaha, advokaadibüroo Wolfram & Hart. Esimestes osades nägime ka puhtalt Angeli jaoks välja mõeldud tegelaskuju Doyle’i, kuid Glenn Quinni isiklike probleemide tõttu ootas teda üsna ruttu kangelaslik surm. Tema asendaja Wesley jõudis juba poole hooajaga muutuda oluliselt kompetentsemaks kui Buffys. Eks harjutamine teeb meistriks. Tahes-tahtmata peab Angeli esimest hooaega võrdlema ka Vampiiritapja Buffy neljanda hooajaga ja siinkohal jääb selgelt peale Angel. 9/10

Angel: Ära usu kõike, mida ette kuulutatakse.

Käesolev postitus oli muide täpselt sajas Buffy ja Angeli ülevaade, mis tähendab, et ainult 154 osa on veel jäänud, aga kuna Marki järgmise hooaja ennustuste tõttu on homme järjekordne puhkepäev, siis, kui kõik plaanipäraselt läheb, on kavas väike boonuspostitus.